Lavastus, mis paneb Karl Marxi hauas pöörlema kui pesumasinas

Muusikal «Minu veetlev leedi» Tallinna Vene Teatris. FOTO: Nikolai Alhazov

Tallinna Vene Teater näib elavat häid aegu: repertuaaripilt on põnevalt kirju, mitmed hiljutised lavastused on pälvinud üleriigilist tähelepanu ning trupis pulbitseb kuuldavasti hea ja hoogne loominguline energia. Seega võib sealt majast justkui kõike oodata. Ent kui mullu talvel tuli uudis selle kohta, et hakatakse välja tooma muusikali, olin siiski üllatunud. Sest Vene Teater on teadupärast tõupuhas sõnateater. Milleks ning mis jõudude ja rahaga seda muusikali tehakse?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teine üllatus tabas mind teose nime kuuldes. «Minu veetlev leedi» (1956) ei kuulu vokaalpartiide tehnilise keerukuse poolest just kõige nõudlikumate muusikadraamade hulka, ent lugu ise on moraalses mõttes lootusetult vananenud ning pealegi püsib see juba aastaid jätkuvalt Estonia teatri repertuaaris. (Nii näiteks etendus sama muusikal läinud pühapäeva õhtul samal ajal kahes eri lavastuses ning eri keeles sama tänava peal üksteisest kõigest mõnesaja meetri kaugusel asuvates teatrimajades, mis on ilmselt päris haruldane kokkusattumus ka maailma teatriajaloo seisukohast).

Söandan spekuleerida, et sedapuhku valiti mitte osatäitjad teose, vaid teos osatäitjate järgi – praktika, mis pole muusikateatri kontekstis sugugi haruldane. Ilmselt sooviti oma püünele saada kohalikest vene lavajõududest kõige kuulsam, värskem ja glamuursem – 2016. aastal EMTA ooperilauljana lõpetanud ning 2018. aastal Eurovisioonil Eestit esindanud Elina Nechayeva, kel varasem sõnateatri kogemus puudub.

Tema lavapartnerina nähti tõenäoliselt algusest peale eelkõige teatri suurimat (ning ühtlasi eestlaste hulgas tuntuimat) staari, Aleksandr Ivaškevitšit, kes ei ole «esimese armastaja» kehastamiseks paraku enam päris esimeses nooruses. Ent «Minu veetlevas leedis» on kahe peaosalise mõõdukas vanusevahe dramaturgiasse ilusti sisse kirjutatud.

Georg Bernhard Shaw’ näidend «Pygmalion» (1912), millel «Minu veetlev leedi» põhineb, on urbanistlik tuhkatriinulugu täiskasvanutele. Selle puristlik, snobistlik ja elitistlik arusaam kultuursusest ja tsiviliseeritusest avaldub praktilistes tegevusjuhistes: inimene «tänavalt» tuleb puhtaks pesta, korralikult riidesse panna ning õpetada foneetilise ja grammatilise korrektsusega tühja juttu rääkima. Küll siis tulevad lisaks inimväärselt tasustatud töökohale ja salongikõlblikkusele ka eneseväärikus, elu mõte, õnn ning armastus.

Teose kogu dramaturgiline konflikt ning selle õnnelik lõpplahendus põhinevad eeldusel, et on olemas õige dialekt – valitsevate klasside oma, humanitaarsest kõrgharidusest rikutud inimeste oma. Pole saladus, et seesama väärtusskaala kehtib tegelikult juba aastakümneid ka Eestis, kus raadio, televisioon, üldharidus ja keeleamet on inimeste keelekasutust mitte üksnes ühtlustanud, vaid ka metoodiliselt normeerinud. Mille tulemusena kõnelevad «tõupuhtad» saarlased, setod ja võrokesed (kui tuua vaid kolm kõige käepärasemat ning elujõulisemat näidet) ühe haritud tartlase või tallinlase jaoks kui poolearulised; nende dialekt kõlab peaaegu nagu meditsiiniline diagnoos: kombinatsioon lihtsameelsusest, harimatusest ning tahumatusest.

Kuid nagu õhtumaades juba sajandeid kombeks, on see probleemne baaseeldus uputatud ka «Minu veetlevas leedis» kõrvuni romantika kastmesse. Armastus õilistab kõiki ja kõike. Iseäranis siis, kui temaga kaasnevad rikkus, staatus ja glamuur. «Minu veetlev leedi» laenab oma dramaturgilise veenvuse asjaolust, et siin toimub tõus selle püha neliainsuse suunas sotsiaalse elu pealtnäha kõige sügavamast sügavikust.

Lavastuses on see transformatsioon peaaegu täielikult üksnes Eliza tegelaskuju kanda ning Elina Netchayeva saab sellega hakkama usutavalt ja nüansirikkalt. Iseäranis meeldivalt üllatas tema loodud lavakuju küpsus draamastseenides – kohas, kus vastava erihariduse ning lavakogemuseta muusikainimesed sageli häält ja jalga hakkavad väristama, üle mängivad, rollis laiali vajuvad ning ansamblist välja pudenevad. Nechayeva on veenev ja võluv nii stiihilistes tundepuhangutes laperdava tänavatüdruku kui armunud daamina, viimases iseäranis. Tema teekond eneseväärikuseni on lavastuses gradatsiooniline ning suhteliselt täpselt markeeritud ja välja mängitud.

16.02.2021 18.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto