E, 30.01.2023

ARVUSTUS ⟩ Labürindi keskel joovad jumalad tekiilat

Juhan Raud
, toimetaja
Labürindi keskel joovad jumalad tekiilat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Lase mul üks kord veel unistada» Narva Muuseumi kunstigaleriis. Näitusevaade. Vasakul Merike Estna installatsioon «Kevad» ja paremal Kristi Kongi installatsioon «Kujuteldavad olendid videvikus».
«Lase mul üks kord veel unistada» Narva Muuseumi kunstigaleriis. Näitusevaade. Vasakul Merike Estna installatsioon «Kevad» ja paremal Kristi Kongi installatsioon «Kujuteldavad olendid videvikus». Foto: Stanislav Stepaško
  • «Lase mul üks kord veel unistada» Narva Muuseumi kunstigaleriis
  • Masinavärk, unenägu ja rituaal
  • Merike Estna, Kristi Kongi, Kaarel Kurismaa, Holger Loodus ja Anna Škodenko
  • Iga teos mõjub nagu võti

Praegu viimaseid päevi lahti olev näitus «Lase mul üks kord veel unistada» Narva Muuseumi kunstigaleriis on hea näide fenomenist, mis suudab olla iseendast suurem. Tegu on võrratult kauni näitusega, kus saavad kokku väga omanäoliste kunstnike tööd ning mis avardab ka vaataja tajusid.

Esimese asjana tabab näitusekülastajat saali astudes see, kuidas näitus tema kujutluse liikvele lükkab. Narva galerii saalist on saanud isevärki labürint, mis on korraga muinasjutuline ja ulmeline. Liikuda võib siin vabalt, vales suunas kõndida pole võimalik. Näituse ruumi- ja värvilahendus on samuti pööraselt võimas: mõnusalt julged värvid galerii seintel tagavad selle, et kõik on sidus, ent samas muutlik ja eripalgeline. See väljapanek on täiuslikult tasakaalus: iga kunstniku teosed võivad sobival hetkel esile tõusta ning kogu näituse oma näo järgi ümber teha. Ühtlasi on uskumatu, kui täpselt on pandud niivõrd erinevad kunstnikud omavahel riimuma: keegi ei hakka kedagi teist sööma, kõigi teosed täiendavad, aga ka täpsustavad (!) kõigi ülejäänute loomingut. See on ehmatavalt ilus kooslus.

Kristi Kongi maaliinstallatsioon «Kujuteldavad olendid videvikus».
Kristi Kongi maaliinstallatsioon «Kujuteldavad olendid videvikus». Foto: Stanislav Stepaško

Kristi Kongi maalid kohe sissepääsu juures moodustavad omaette terviku, mis ei struktureeri, kuid teataval viisil toestab kõike ülejäänut. Ühelt poolt oleks siin justkui kujutatud olendeid, ent samas on ka mõeldav see, et maalid moodustavad kokku ühe kollektiivse subjekti. Värvid ja intensiivsus muutuvad, lähevad siin teineteiseks üle, ristuvad ja vahetavad kohti. Lisaks nähtavale on siin ilmselt mängus ka nähtamatu. Kongi teosed oleks nagu midagi, mis asub täpselt osa ja terviku, paljususe ja ainulisuse, keha ning (jõu)välja vahel. Kas tegu võiks olla labürindiga? Või mingit sorti kummalise masinavärgiga? Igatahes on see kõik voolav ja teisenev, ent samas ka iseendale truu. Nagu unenägu.

Samuti unenäolise aparatuuri, ehkki täiesti teisiti, moodustavad siin näitusel Holger Looduse tööd. Ühe osa sellest masinast edastavad uurimuslikud visandid, mille peal on kujutatud (ehkki see pole tegelikult kõige täpsem sõna) footonit ja/või püssikuuli. Valgus ja liikumine – kusagilt siit aimub ka filmikunst. Filmiteadlane Akira Mizuta Lippit kirjutas kunagi põhjalikult sellest, kuidas on ajalooliselt seotud röntgenikiired, kino ja psühhoanalüüs. Looduse uurimuslikust kogust kumab aga teistsugust ajalugu: teda huvitavad rohkem võimunarratiivid. Film kui sõda, elu kui varjuteater.

Holger Looduse installatsioon «Koeraga jalutamas».
Holger Looduse installatsioon «Koeraga jalutamas». Foto: Stanislav Stepaško

Teise osa Looduse oneirilisest aparaadist edastab aga täiesti konkreetne masin, mis on ühendatud juhtmetega koera kujutava õlimaali külge. Siin kohtuvad eeskätt kahe- ja kolmemõõtmeline kujutis, aga ka elu ja selle virtuaalne representatsioon. Masina jahe pilk teeb kujuteldava maailma tegelikuks. Samal ajal näib ka, nagu see ootaks tegelikkuse lõppu – siis võiksime kõik üheskoos uue luua.

Maailma alguse ja lõpu teemadega tegeleb näitusel ka Merike Estna, kes on taas hakkama saanud võimatuga. Keset saali seisavad uhked trellidega väravad, mis viiks justkui eikuhugi: need on osa kunstniku muljet avaldavast maaliinstallatsioonist. See loob okultistliku ja tugevalt ritualiseeritud pinna, mis lubab näitusekülastaja mõttel triivida siin- ja sealpoolsuse piiril. Küünlad, vaasid ja sümboolselt laetud esemed lisavad ruumile tseremoniaalsust; kogu atmosfäär on siin korraga kummituslik ja pidulik. Tasapisi süveneb tunne, nagu hakkaksid deliirsed asteegi jumalad kohe Narvas tekiilat jooma.

Estna maalidel on kujutatud kunstniku sisemaailma liikumist, aga samas on ta neisse suutnud kinni püüda ka mustrid, mis asuvad täpselt figuraalsuse ja abstraktsuse vahel – maod, näod ja inimvaimud segunevad... Siin avanevad üheskoos elu ja surm, armastus ja lein, kõu ja pikne... aga ka näiteks melanhoolia ja ekstaas. Ühelt näovitraažilt on peaaegu kogu klaas ära tulnud ja selle killud lebavad kaunilt müütilise värava (s)ees. Põhimõtteliselt võiksid need olla ka näitusekülastaja ego.

«Lase mul üks kord veel unistada». Näitusevaade. Fotol Anna Škodenko, Kaarel Kurismaa, Merike Estna ja Kristi Kongi tööd.
«Lase mul üks kord veel unistada». Näitusevaade. Fotol Anna Škodenko, Kaarel Kurismaa, Merike Estna ja Kristi Kongi tööd. Foto: Stanislav Stepaško

Haihtuv mina, haihtuv maailm… Ka Anna Škodenko mõjuvaim installatsioon siin näitusel tegeleb omal moel kaduvikuga. Erinevalt ülejäänud kunstnike töödest, mis on lopsakad, on Škodenko põhiteos värskendavalt jahe ning tehnoloogilis-ulmeline. Tegu on valdavalt valge, pärlmutrivärviga kaetud PE-rotangist sõlmekujulise lamamisasemega, mille peale võib pikali heita – valge sõlme vahelt avaneb pisikese nanolinnakese maastik. Näitusekülastajast saab pikutades korraga turist ja God­zilla. Steriilne kosmosedisain ja lopsakalt looduse sisse mattuv inimasustus tõstatavad ka ajakohaseid ökoloogilisi küsimusi: tsivilisatsioon kui Möbiuse leht, mida ähvardab ilus rohelus. Ometi ei ole tegemist ka mingi lihtsa binaarse vastandusega, sest installatsioonist kasvab valgetele seintele välja ka meeldivalt ebaõdus käejäljekujuline muru. Tundub, nagu oleks mingi taimne olend siin korralikult möllanud…

Kogu näitusele paneb krooni pähe Kaarel Kurismaa teoste komplekt näitusesaali tagaseinas. Väikesed brikoleeritud olendid löövad kella, mehaanilised trummilained sosistavad oma saladusi ning kaks taimerit moodustavad kokku näo, mis valvab näitusesaali mõtliku pilguga nagu mõni hiiglaslik mask.

Tegemist on ühe ägedama näitusega üle pika aja. Iga teos mõjub nagu võti, mis avab mingi väga olulise ukse. Ja ehkki näitus lõppeb füüsiliselt juba sel nädalal, laseb see meil kindlasti veel unistada.

Merike Estna maal «Igavesti lahus».
Merike Estna maal «Igavesti lahus». Foto: Stanislav Stepaško

ARVUSTUS

«Lase mul üks kord veel unistada» Narva Muuseumi kunstigaleriis 21. veebruarini

Kunstnikud: Merike Estna, Kristi Kongi, Kaarel Kurismaa, Holger Loodus, Anna Škodenko

Kuraator ja näituse kujundaja Kristi Kongi

Märksõnad
Tagasi üles