Miks kodumaised nahad lähevad nahka?

Kihnu pärimuskultuuri väärtustaja Mare Mätas kannab kodusaarelgi rahvuslikus stiilis lambanahkset ­kasukat, mille valmistas kasukameister Made Uus. Kasuka kaunistused on tehtud veise­nahast.  FOTO: Mailiis Ollino

Hinnanguliselt jääb väärindamata üle poole kodu- ja metsloomade nahkadest. Miks, seda arutati hiljuti Tartu ülikooli (TÜ) Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia konverentsil „Oma nahk”. Õpetatakse ju selles õppeasutuses ainsana Eestis nahaparkimist traditsioonilistel meetoditel, eelistades kohalikku materjali.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuid vaade küsimusele nahkade nahkaminekust on traditsioonilise talu- ja loomapidamise hääbumise taustal laiem, nagu ka loodusliku käsitöömaterjali kasutamise võimalused rõiva- ja tarbeesemetena, köitekunstis ja disainis.

Probleem on teadmatuses

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia traditsioonilise nahatöö õppejõu Krista Rajando arvates on peamine probleem teadmatus, sest noor põlvkond ei tea, kuidas valmib kohalik nahk. Ta tõi näite oma erialatudengite praktikast Kihnus, kus samal ajal toimus laste pillilaager ning kui laagrilised mööda läksid, tulid kihnlased uudistama, mida ja kuidas tehakse, mandrilapsed aga hoidsid eemale.

Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin nentis, et konverentsi ette valmistades püüdsid nad saada täpseid andmeid Eestis kasutatud ja kasutamata loomanahkade kohta, kuid kirjavahetusest ministeeriumide ja ametitega järeldus teadmatus. Hinnanguliselt muutub aastas jäätmeks tuhandeid veise-, sea-, lamba- ja ulukinahku, mida ei peeta teadmatusest, mugavusest või kulukuse tõttu vajalikuks esmatöödelda. Veatult nülgida ja soolata.

17.02.2021 19.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto