E, 28.11.2022

Kai Kisand: vaktsineerida või mitte?

Kai Kisand
, Tartu Ülikooli rakulise immunoloogia professor
Kai Kisand: vaktsineerida või mitte?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Kai Kisand
Kai Kisand Foto: Andres Tennus/tartu Ülikool/university Of Tartu
  • Osa inimesi on vaktsiini suhtes kõhklevad
  • Vaktsiinide ohutusprofiil on väga hea
  • Tasub küsida nõu oma perearstilt

Ettevaatlikkus uute asjadega kokku puutudes on loomulik, kuid ilma vaktsineerimata koroonakriisi ületada ei saa, kirjutab Tartu Ülikooli rakulise immunoloogia professor Kai Kisand.

Kas vaktsineerida või mitte? Küllap on selline mõte käinud läbi paljudest peadest. Meditsiinitöötajatel ja teadlastel on olnud lihtne oma valikut teha. Olles oma eriala tõttu kursis vaktsiinide väljatöötamise loogikaga, nende toimemehhanismidega, vaktsiinide tõhususe ja ohutusprofiili kontrollimise korraldusega, ei jää kõhklustele palju ruumi: ainus variant, mis jääb, on lasta end vaktsineerida. Arstide ja õdede puhul toetab seda valikut ka vastutus oma patsientide ees. Kuigi on teada, et praegu kasutusloa saanud vaktsiinidest ei taga ükski steriliseerivat immuunsust (st haigega kokku puutudes ja nakatudes on võimalik viirust edasi kanda ise haigestumata), siis uuemad uuringud annavad lootust, et eritatav viiruse hulk ja viiruse levitamise periood on vaktsineeritutel nakatumise järel oluliselt väiksemad.

Paljud inimesed on aga vaktsineerimise suhtes kõhkleval seisukohal. See on mõistetav ja sellel võib olla mitmesuguseid põhjusi.

Ühed on skeptilised seetõttu, et on pettunud valitsuses ja poliitikutes ega usalda nende otsuseid mitte üks teps. Teised kahtlustavad ravimifirmasid hiigelkasumite teenimises ega taha nende kaukaid täita. Kolmandad kahtlevad seetõttu, et need vaktsiinid töötati välja enneolematu kiirusega, võeti kasutusele alles hiljuti ning seetõttu pole kaugtulemused veel teada. Neljandad peavad vaktsineerimist mõttetuks seetõttu, et viirusel tekivad uued variandid, mille vastu vaktsiinid võibolla ei toimigi. Viiendad on kindlad, et haiguse läbipõdemine on loomulikum viis hankida endale immuunsus. Kuuendaid häirib teadlaste kõnepruuk, mis jätab sageli lahtisi otsi. Õigustatud on noorte ja tervete inimeste küsimus, miks nad ometigi peaksid laskma end vaktsineerida, kui nad riskirühma ei kuulu. On ju teada, et noored põevad Covid-19 läbi tavaliselt kergekujuliselt. Põhjusi, miks inimesed vaktsiinides kahtlevad, on ilmselt veel.

Kui me tahame uuesti ise oma elu kontrollida, siis on ainus võimalus võtta see väike risk, et käsivars on valus ja võibolla on enesetunne paar päeva vilets.

Ettevaatlikkus uudsete ohtudega kokku puutudes on inimestele loomulik ja kokkuvõttes ellujäämise seisukohalt kasulik. See aitab meil ohtlikke olukordi vältida ja ohule kiiremini reageerida. Kuid hirmutunne võib vahel ka eksitada, pannes meid muretsema valede asjade pärast. Tõelised riskid võivad nii jääda tähelepanuta ning meie elu, tervis, vara ja mugavused sattuda suurde ohtu. Seega on asjakohane küsida: kuidas hinnata õiglaselt riski, mida toob endaga kaasa uudse koroonaviirusega nakatumine, ja milline on risk, mis käib kaasas vaktsineerimisega?

Praeguseks on vaktsineeritud juba mitukümmend miljonit inimest ja seetõttu on teada, et kõigi kasutusloa saanud vaktsiinide ohutusprofiil on ülihea. Kõige raskemaks, kuid hästi ravitavaks kõrvaltoimeks on osutunud anafülaktiline reaktsioon (äge allergiline reaktsioon), mida esineb 2–4 juhul miljoni vaktsiinidoosi kohta. Teisi kõrvaltoimeid võib pidada sisuliselt vaktsiini tavapärasteks toimeteks. Valulikkus süstekohal, palavik ja nõrkus, mis kestavad päeva või kaks, tagavad tugeva immuunvastuse ja -mälu: immuunsüsteem tuleb vaktsiiniga unest üles raputada, et tekitada immuunkaitse, mis kestab. See on võrreldav jõusaalis rassimisega, kus kaasnev lihasevalu tundub loomuliku tasuna selle eest, et muskel kasvab.

Esialgne hirm, et immuunsus ei püsi kuigi kaua, on nüüd ümber lükatud. Üks põhjendatud hirm puudutab aga hiliseid kõrvaltoimeid. Nende kohta paraku ei saagi veel andmeid olla, sest vaktsiine hakati katsetama alles hiljuti ning esimesi vaktsineerituid on jälgitud vaid mõni kuu. Siiski on kindel see, et kõik potentsiaalsed hilised kõrvaltoimed, millega sotsiaalmeedias hirmutatakse, peaksid olema juba viiruse esimese laine jooksul läbipõdenutel näha. Nendes vaktsiinides lihtsalt pole midagi muud kui juhised, kuidas toota viiruse ogavalku nii, et see immuunsüsteemi tähelepanu ärataks. Kui viirust ei karda, siis vaktsiini pole ammugi mõtet peljata.

Paar sõna ravimifirmade rahaasjadest. Kuidas on võimalik toimivaid vaktsiine nii ruttu turule tuua? Kas pole mitte tehtud ohutusele hinnaalandust? Siin võib tuua analoogia reisimisega (mäletate, kui see veel päevakorras oli). Kui pole kohale jõudmisega kiiret ja ka raha eriti mitte, siis saab näiteks pöidlaküüdiga odavalt kohale. Aga kui on kiireloomuline ülioluline ülesanne täita, siis saab veenda otsustajaid, et tuleb sõita eralennukiga, mis on kalleim ja kiireim viis. Ka seekordse pandeemia puhul oli ülesanne sedavõrd oluline, et rahastajatest polnud puudust ning vaktsiinide loojatel oli võimalik teha paralleelselt tegevusi, mida tavaolukorras tehakse üksteise järel.

Covid-19 vaktsineerimine Ida-Tallinna Keskhaigla H korpuses.
Covid-19 vaktsineerimine Ida-Tallinna Keskhaigla H korpuses. Foto: Sander Ilvest/postimees Grupp/scanpix Baltics

Kuidas siis ravimifirmade nuumamisega on? Eks ikka nii ja naa. AstraZeneca on lubanud kuni pandeemia seljatamiseni müüa vaktsiini omahinnaga, sest arenduseks kulunud summad tulid kokku valitsuse, eraannetajate ja -fondide annetatud summadest. Pfizeri ja Moderna vaktsiinid on kallimad, osaliselt nende säilitamise ja transportimise keerukuse tõttu, aga hinna sisse on arvestatud ka firmade kasumid. Nii see turumajandus ju toimib. Käsumajandust sai mõnda aega proovitud, seda ju ka enam ei tahaks. Kui turule tulevad järgmised vaktsiinid (neid on kliinilistes katsetustes veel palju), siis ilmselt hinnad ka langevad.

Noored ja terved kõhklejad, teil on võimalik veel aru pidada, enne kui saate kutse vaktsineerima tulla. Kas te ikka kontrollite oma elu ja olukorda vaktsiinist loobudes? Tahaks ju normaalset elu tagasi. Piirangutest on kopp ees, majandus vajab turgutamist, elu tahab elamist, vanaemad-vanaisad üksindusest päästmist. Kui me tahame uuesti ise oma elu kontrollida, siis on ainus võimalus võtta see väike risk, et käsivars on valus ja võibolla on enesetunne paar päeva vilets. Küllaltki väike hind selle eest, et pandeemiale ükskord lõpp peale teha. Risk, et see neetud viirus vastasel korral siin veel aastaid elu pea peale keerab, on võrreldamatult suurem.

Kui on mõni tervisemure, siis usaldame ju oma arsti. Miks mitte siis küsida ka vaktsiinide kohta oma perearstilt? Ja kindlasti uurida tagamaid, kui mõni tuttav või sõber alusetute hirmujuttudega lagedale tuleb.

Märksõnad
Tagasi üles