Juhtkiri ⟩ Abielureferendum 2.0

  • Mitu riigikogus esindatud erakonda ei toeta vihakõne eelnõud
  • On tõenäoline, et EKRE ei jäta kasutamata võimalust obstruktsiooniks
  • Vihakõne teema jagab inimesi samamoodi kahte lehte nagu abielureferendum
Päeva karikatuur 18.02.2021 FOTO: Urmas Nemvalts

Alles oli see aeg, kus abielureferendumi läbisurumise katsega suudeti inimesi kahte lehte jagada. Konsensuse asemel oleks meid siis ees oodanud järjest suurenev ühiskondlik lõhestatus.

Ka sel korral, kui justiitsminister Maris Lauri eestvedamisel valmib vihakõne seaduse eelnõu, liigume pahaaimamatult sedasama juba käidud rada. Mis peaks sundima arvama, et seekord läheb teisiti, kui opositsioonilised jõud on vahetanud oma rolle?

On ju ette teada, et mitu riigikogus esindatud erakonda ei toeta mitte mingilgi kujul vihakõne kriminaliseerimist. Kui see eelnõu peakski jõudma parlamendis lugemisele, on üsna tõenäoline, et EKRE ei jätaks kasutamata võimalust obstruktsiooniks ehk rakendada sedasama seaduslikku viisi, millega reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid üritasid nurjata abielureferendumi korraldamist. Ainuke lahendus saaks siis olla eelnõu sidumine valitsuse usaldushääletusega.

Samuti ei saa mööda vaadata vihakõne kriminaliseerimise arutelu ajastusest. Mäletatavasti heideti eelmisele valitsusele ette, et koroonakriisiga seotud küsimuste lahendamise asemel algatavad nad rahvahääletuse, millel ei ole sisukamat mõtet kui inimesi omavahel tülli ajada. On vähe usutav, et uus ühiskondlikult laetud küsimus pääseks suuremate vastuoludeta.

Koroonaviirus ei ole Eestist kuhugi kadunud. Nakatumise kõver on pööranud uuesti tõusule, haiglavoodid täituvad koroonaviirusega nakatunud inimestega ja rahva vaktsineerimine vajab paremat korraldamist – see peab olema endiselt prioriteet.

Milleks siis tegeleda just praegu nende sätete peenhäälestamisega viisil, mille tulemuseks paistab olevat eelkõige vaevaline ja pikk vägikaikavedu erakondade vahel, mitte reaalse kaaluga muutus Eesti inimeste elus?

32

Vihakõne kriminaliseerimise eelnõu nõuab väga suurt avalikku debatti ja kõikide seaduslike nüansside läbikaalumist. Selleks pole meil praegu aega. Lisaks oleks vastutustundetu liikuda kiirendatud korras edasi algatusega, mis vajab rätsepmeistri kombel üheksa korda mõõtmist ja üks kord lõikamist.

Kindlasti on vihakõne kriminaliseerimise poolt võimalik sisukalt argumenteerida. Sputniku-taolisi vaenulikke propagandiste ja islamiäärmuslasi saaks kergemini vastutusele võtta nende vägivallale õhutavate üleskutsete pärast. Kuid ohtlike nähtuste vastu astudes peab jälgima, et ei loodaks kahe teraga mõõka, mille üks pool raiub meie enda demokraatlikke õigusi.

Eelkõige peavad vihaseaduse algatajad põhjendama, kus meil on seadustikus nõrgad kohad. Iseenesest on meil juba olemas põhiseaduse paragrahv 12, mis sätestab, et keelatud ja karistatav on õhutada rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist, samuti vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Karistusseadustiku järgi võib sellise teo eest määrata rahatrahvi või aresti.

Seega võime väita, nagu on öelnud ka varasemad Reformierakonna juhitud valitsused, et Eestis juba ongi vaenu õhutamine karistatav tingimusel, et kurjade sõnadega on põhjustatud konkreetne oht isiku elule, tervisele või varale. Milleks siis tegeleda just praegu nende sätete peenhäälestamisega viisil, mille tulemuseks paistab olevat eelkõige vaevaline ja pikk vägikaikavedu erakondade vahel, mitte reaalse kaaluga muutus Eesti inimeste elus?

17.02.2021 19.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto