Ameerikast Ameerikasse

Lõpuks kodus! Kui arvestada, et maja sai sügisel kahenädalase vahega kaela kaks viienda kategooria orkaani, polegi pilt kõige hullem. FOTO: Toomas Mikkor

Toomas Mikkor kirjutab, kuidas ta koroona aegu Massachusettsist tillukesse Nicaragua linna seikles.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olin jõulude eel Loode-Atlandi väikesaarel, Cape Codi lähedal Martha’s Vineyardil. Mõni sõna Martha’s Vineyardi kohta ei ütle mitte midagi, kuid see on snoob saareke madala puitarhitektuuri, kitsaste käänuliste teede, väikeste linnade ja lõputute ookeanirandadega. Idülliline paik, kus pole valgusfoore ega Walmarte ning autod jäetakse lukustamata. Eriti sügisel, kui turistid on läinud ja langenud tammelehtedes sahistavad oravad. Kunagi hiljem kirjutan sellest raamatu, aga ilmselt mitte eesti keeles.

Uueks aastaks plaanisin lennata aga koju – Nicaragua Kariibi mere poolsele kaldale. Elan ja olen ju seal, kus on MINU meelest soe, hea ja huvitav ning sobib mu tillukese sissetulekuga. Sünnimaa on minu mõõdupuu järgi sobilik vaid alkoholismiks või suitsiidiks. Enne pidasin koduks Nuweibat, aga sealse mereäärse maa hind ei soosinud juurte allaajamist, Nicaraguas saad hoonestusõiguse mereäärsele maale pisku eest. Ja siinsed indiaanineiud! Noorena kuulasin sageli Goombay Dance Bandi «I dream of You tonight, Caribbean girl».

17.02.2021 19.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto