T, 29.11.2022

Maarja Vaino: sõnakuulelikkusest ja vaenukõnest

Naised poliitikas ei peaks tähendama vaid pailapselikkust
Maarja Vaino
, kolumnist
Maarja Vaino: sõnakuulelikkusest ja vaenukõnest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 75
Maarja Vaino.
Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Vaenukõneseaduse kangekaelne kehtestamissoov on iseenesest märk millestki laiemast kui ainult soov üht seadust läbi suruda, kirjutab kolumnist Maarja Vaino. 

Hiljuti sattusin ühes telesarjas nägema episoodi poeriiulite vahel. Väike poiss loopis riiulil olevaid asju põrandale, röökis ning lõi teda manitsema tulnud täiskasvanut purgiga vastu pead. Kui täiskasvanu poisiga riidlema hakkas, ilmus kohale väikemehe ema, kes lubas politsei kutsuda ja ähvardas lapse manitsejat vanglaga.

Nähtu meenutas mulle seda, mis toimub praegu nn vaenukõneseaduse ümber. Juba paar kuud tagasi, mil eelnõu esimest korda esitati, võeti ohtrasti sõna ja esitati ratsionaalseid põhjendusi, miks sellise seaduse vastuvõtmine oleks halb mõte. Aga ei. Kohale on ilmunud lapse ema (loe: Brüsseli ametkond) ja laps (loe: Reformierakond) juba lööbki kõigile manitsejatele purgiga vastu pead.

Vaenukõneseaduse kangekaelne kehtestamissoov on iseenesest märk millestki laiemast kui ainult soov üht seadust läbi suruda. Sellest nähtub, kuidas paljuräägitud infantiilistunud ühiskond on jõudnud ka seadusloome tasandile. Sest soov keelata teistel rääkida või mõelda seda, mis sulle ei meeldi, on ennekõike lapsik. Olemasolevad seadused kaitsevad juba inimeste õigusi, uue seadusega ei saavutata muud kui muidu nii pühaks peetud sõnavabaduse ebamäärast piiramist. Kas suukorvistamine kaotab maailmast mõne probleemi? Kas meelsusvabaduse ahistamine on kunagi viinud millegi muu kui totalitaarsete süsteemide ja sealt edasi lõpuks vältimatult mässude, revolutsioonide ja seeläbi vägivallani? Milleks vastutustundetult külvata seemneid, millest ei saa võrsuda häid taimi?

Märksõnad
Tagasi üles