/nginx/o/2021/02/18/13637818t1h7cf8.jpg)
Postimehe tehnikaportaali toimetaja Marek Strandberg ja loodusteadlane Katrin Idla kirjutavad õpetaja elukutse väärtustamisest pandeemia ajal.
Pole ju nüüdne peaminister esimene, kes kõrge ameti kandjatest on pidanud avalikult tõdema, kui häiriv ja mugavat olmerutiini pihustav on talle kui lapsevanemale olnud laste kaugõpe. Nii mõnedki lapsevanemad, selmet tõdeda, et neil pole ühel või teisel põhjusel võimalik keskenduda kodus õppivatele lastele, on hakanud rääkima hoopis sellest, kuidas kodus õppivatel lastel kujuneb meeletu mahajäämus või et nad jäävat vaata et lausa rumalaks.
No eks see kodus õppimine on loomulikult vägagi teist laadi tegevus. On mõistetav, et mida hõivatum on vanem, seda vähem mahub tema päeva hommikust kuni koolipäeva lõpuni digidistsipliini tagamine, õppetükkide selgitamine ja toidukeetmine. Mõne ameti puhul ei mahugi. Eriti hull on lugu kodudes ilmselt siis, kui lapsele pole maast madalast ka iseseisva töö harjumusi tekitatud või iseolemise kogemise võimalusi antudki. Päris selge on ka see, et häiritus selles väljakujunenud rütmis paneb vanema kohe «laste» või siis pigem selle sildi all iseenda huvide ja harjumuste säilitamise eest seisma.
/nginx/o/2020/11/09/13466481t1h323d.jpg){kind=small}
