/nginx/o/2021/02/18/13637843t1h3f3a.jpg)
Pensionile jäänud Baseli kriminaalpolitsei komissari Peter Hunkeleri pühapäevane hommikukohv ja ajalehe lugemine suvehommikuses Kannenfeldi pargi sissekäigu juures tänavakohvikus katkeb siis, kui pargist salati jaoks hapuoblikaid korjanud proua leiab müüri najalt surnud mehe, pealuu sisse löödud, rohutuust suus.
«Ükskord politseinik, alati politseinik,» saadavad kohvikukaaslased Hunkeleri asja uurima. Ta tunneb ohvrit. Austerlane Viinist, pensionil olev terava keelega kirjandus- ja teatrikriitik Heinrich Schmidinger, ühtlasi ka usin petangimängija. Ohvri juures on kaks petangikuuli, mõlemale sisse freesitud seitse ringi. Hetkeemotsiooni ajendil võtab Hunkeler ohvri kaelast viimase isale kuulunud Raudristi, mida mees oli kandnud kui amuletti, ning pistab selle taskusse. Ohvrile kuulunud ese annab Hunkeleri taskus endast märku kuni loo lõpplahenduseni.
Omal käel, justkui veidi vastumeelselt, juhtumit uurima asunud meeldiva olemisega vanahärra Hunkeler pendeldab korduvalt oma Baseli korteri ja Alsace’i maja vahel, sealuures mõnikord inkognito, sõites ringi mopeediga, maskeerununa naabrinaise kollasesse jakki ja kiivrisse. Kohtudes võimalike kahtlusaluste ja tunnistajatega, tuleb tal diskuteerida erinevatel teemadel: inimene on inimesele hunt; Schmidingeri mõrv on väikekodanlik; millised on teravasõnaliste kriitikute motiivid, samuti ei jää vestlustest välja päevapoliitika, maailmavaated ning lisaks ka II maailmasõja koledused.
/nginx/o/2020/02/10/12933565t1h8486.jpg){kind=small}
