Kalju Lepiku üks eesti kirjandus

  • Janika Kronberg ja Brita Melts koostasid Kalju Lepiku artiklitest kogumiku
  • Üllatab, kui vähe on Lepik kirjutanud pagulaskirjanikuna pagulaskirjandusest
  • Millised olid Kalju Lepiku suhted Bernard Kangroga?
Kalju Lepik 1990. aastal taas kodumaal. FOTO: Malev Toom

Janika Kronberg ja Brita Melts on tekitanud Kalju Lepiku sajandaks sünniaastapäevaks raamatu, mis olulisel määral muutis ka minu silmis poeedi kuvandit – lisas proosatekstide mõõtme.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Seda raamatut poleks sündinud, kui poleks olnud Kalju Lepiku tütre Aino Lepik von Wirèni ja tema perekonna soosivat nõusolekut ning koostamist tunduvalt hõlbustanud Kalju Lepiku arhiivi kasutada andmist» (lk 18). Ja muidugi mängis kaasa ka Janika Kronbergi eelnev järjekindel tegevus pagulaskirjanduse käsitlemistel. Oi, nüüd tõmban ma jälle veelahet kahe kirjanduse vahel – kuidas mitte tõmmata, kui kinnisilmi tunned ära sealpool kaldal trükitud raamatud. Teed silmad lahti ja võid kohe ära tunda, et see ja see mustvalge foto raamatus on olnud originaalis värviline.

Raamatukaas viitab tegelikult huvitavale probleemile – «vaid üks eesti kirjandus» –, me kõik kanname kaasas isiklikku eesti kirjandust, vastavalt oma lugemusele, vastavalt mälule, ja mis kõige tähtsam: tervet eesti kirjandust ei suuda meist enam keegi läbi lugeda, ei professor ega raamatukoi! Kalju Lepiku «Vaid üks eesti kirjandus» on osa tema andamist eesti kirjandusse. See selleks.

Koostajad on üpris kitsid kommentaaridega. Kui on juttu A-seeria või B-seeria raamatutest (lk 155), oleks võinud viidata Kronbergi raamatule «Tiibhobu märgi all» (2002), kus see rühmitamine üksipulgi lugeja silme ette toodud. «Terve rida noori: Harri Asi, Marta Kuus-Kütti, Karl Torro ja Jyri Kork sammuvad kaasa vanadega» (lk 144). Karl Torro, ainuke politseinik Geislingeni pagulaslaagris, kelle koostatud pildialbumi «3 aastat Geislingenis» (1948) narmendav koopia on kusagil riiulis ja kelle luuletused ilmusid postuumselt kahes köites aastal 2000 Saksamaal. Torro nime oleks võinud väärindada pisikese kommentaariga. Väikese mõtteuperpalli korras: kas raamatut on võimalik üle kommenteerida, üleliigsete viidetega varustada? Omateada ei tule meelde ühtegi sellist.

Üllatas, kui vähe on Kalju Lepik kirjutanud (sellegi vähese oleks võinud ühise alapealkirja alla koondada) pagulasraamatust, raamatunäitustest, mis leidsid sageli kasutamist relvana kesise Kodu-Eesti raamatu vastu. Kui Göteborgis oli oktoobris 1966 näitusel väljas 142 luulekogu ja neist kümme Kalju Lepikult ja kataloogki Otto Paju illustreeritud, siis oleks ehk võinud kirjutada? («Estnisk lyrik utanför Estland», 1966) Äkki kirjutas rootsi keeles? – Palju üldse kirjutas rootsi keeles? Ilmselt esimene eesti luuleraamatute näitus meie kultuuriruumis.

19.02.2021 22.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto