/nginx/o/2021/02/19/13639650t1h983f.jpg)
Poistebändi Pitsa debüütalbum viib pidulikult mõnusa biidipilve saatel ekskursioonile kusagile 1990. aastate keskpaika. Aega, kus Eesti oli taas vaba. Kohalikul popmuusikamaastikul tõlgendati seda omalaadset staatust ajuvabaduse normiks muutmisega. Verbaalne lüürika «mina sind/sina mind», kaos ning masendavalt primitiivsed meloodiavormid olid saanud normiks.
Pitsa võib esimesel põgusal kohtumisel tunduda kui midagi oma loomingulise karjääri madalamasse, ent samas kommertsiaalselt kõige edukamasse faasi jõudnud XXI sajandi Kuldse Trio laadset, aga stopp. Stopp. «Calzone» puhul ei ole paljud asjad nii, nagu need esimesel pilgul paista võivad. Seda võib välja lugeda juba albumi pealkirjast. Pitsakultuuriga lähemalt kursis olijad teavad une pealt öelda, et albumi kaanel ja ilmselt Eesti esimesel picture disc’il ehk piltvinüülil eksponeeritud pitsakujutised on tegelikult pisut eksitavad, calzone on nimelt kinnine pitsa.
