«Täna ma ei saa päris hästi Liimetsa mõttest aru, miks peaks Eesti tegema esimese sammu,» nentis Marina Kaljurand (SDE). Ajastus on Kaljuranna jaoks probleem, eriti seetõttu, et Venemaa pole viimase kuue aasta jooksul mingit initsiatiivi üles näidanud. «Venemaa on ilmselgelt öelnud, et ta ei taha häid suhteid Euroopa Liiduga, saatis välja meie diplomaadi ning on öelnud, et Eesti uus valitsus ei soovi häid suhteid Venemaaga. Sellistes tingimustes ma ei pea õigeks mingisuguste sammude tegemist Eesti poolt.»
Ka Liimetsa värskeim eelkäija Urmas Reinsalu (Isamaa) tõdes, et see käik oli rutakas. «Ma ei arva, et see on mõistlik,» lausus Reinsalu ning tuletas meelde, et Venemaa on sidunud piirilepingu nõudega, et Eesti loobub nende kriitika järgi russofoobsest poliitikast. «Ehk meie välispoliitika peaks olema Lavrovi sõnavõtu ja nende föderatsiooninõukogu esimehe Matvijenko seisukoha järgi venemeelsem. Teiseks, möödunud aasta jooksul tehtud Vene Föderatsiooni avaldused seadsid olemuslikult kahtluse alla Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse, eitasid Eesti okupeerimist ning teatasid, et Tartu rahulepingu artikkel 2 ei maksa. See on kontekst, milles ühepoolsest piirilepingu sõlmimisest rääkida ei ole asjakohane. Praegu tuleb Eesti-Vene suhteid vaadata strateegilistes küsimustes laiemas kontekstis,» leidis Reinsalu.