Robert Jürjendal: Suur osa loomingust toitub juhuslikkusest

Robert Jürjendal: rahu on ka kärestikus ja äikesevihmas. FOTO: Sirje Jürjendal

Robert Jürjendali neljas sooloplaat «Water Finds The Way» («Vesi leiab tee») ilmub homme, 23. veebruaril. Ta on kitarrist, helilooja ja produtsent, kes on kaasa teinud rohkem kui kui 60 albumil. Lähemalt Weekend Guitar Trio, UMA, Suurõ Pilvõ, Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kaugemalt näiteks Colin Edwin, Arve Henriksen, Sandor Szabo ja Jon Durant.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Robert Jürjendal, kuulasin seda albumit esimest korda siis, kui väljas oli üsna külm. Kas mõtlete vahel muusikast kui sesoonsest materjalist? Üks muusika suveõhtuks, teine talvehommikuks?

Võibolla tuleneb see sellest, et olen viimased 23 aastat elanud maal, looduse keskel. Aastaajad ja nende vaheldumine mõjutavad loomingut tahes-tahtmata, aga pigem kaude kui otse. Näiteks talv on meie laiuskraadil üsnagi pikk ja selle aja sisse mahub väga erineva meeleoluga päevi. Võta siis kinni, milline meeleolu neist talvetunde edasiandmiseks kõige õigem on.

Konkreetsem on olukord siis, kui on tarvis mõnele loodus- või antroposoofilisele filmile muusika luua. Siis hakkavad mängima mitmed kõrvalhoovused ja tihti on nende hoovuste taga inimene oma filosoofiaga või juhuslikkusega.

Minu esimesel sooloplaadil «Rõõmu allikas» on lugu «Veebruari päike», mis sai oma pealkirja müstilisest päikesekiirte voost meie elutoa ahjuplekil. Hiljem selgus, et sellel päeval olid protuberantsid päikese pinnal eriliselt aktiivsed. Mõned aastad hiljem õnnestus mul millalgi augustis salvestada hästi lähedalt üksiku lauluritsika «viiulisoolo». Hiljem ehitasin sellele salvestusele loo «Lauluritsikas», mis jõudis ka minu teisele sooloplaadile «Valguse palsam».

Need näited räägivad sellest, et suur osa loomingust toitub juhuslikkusest. Kokkuvõtteks võin öelda, et kõikvõimalikku muusikat võib kuulata aastaajast sõltumata, sest meie meel ja fantaasia on püsimatud ning nõuavad aasta ringi rikkalikku menüüd.

Teie muusika meenutab mulle vanade maalimeistrite tehnikat nimega sfumato, kus konkreetset piirjoont ei leia ning värvid ja kontuurid sulavad kuidagi märkamatult ühte.

See on päris põnev võrdlus, ei ole varem ise selle peale tulnud. Kui järele mõelda, siis minu puhul viitab elektroonika kasutamine küll sellele eesmärgile – viia nii enda kui ka kuulaja assotsiatsioon konkreetsete piirjoontega maailmast kuhugi eemale, nihkesse, teise aegruumi.

20.02.2021 23.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto