NATO kaitseplaneerimise protsessi raames koostatakse iga kahe aasta tagant aruandeid, kuidas iga liikmesriik täidab oma kohustusi alliansi ees. Teadupärast pole NATO-l oma sõjaväge, vaid ühendus sõltub vägedest, mida liikmesriigid ühiselt otsustavad pidada ja moderniseerida, et neid vajaduse korral alliansi operatsioonidel kasutada.
Taanit hurjutanud aruanne ei ole NATO anonüümsete bürokraatide hinnang ühe liikmesriigi sooritusele, vaid 29 liikmesmaa esindajate põhjalikult läbi arutatud, ümber sõnastatud ja lõpuks heaks kiidetud dokument, mille üle hääletada ei saa vastavalt protseduurile ainult hinnatav riik ise. Viimasel on aga aruteludes sõnaõigus.
Kõik liikmesriigid kiitsid seesuguse protseduuri aastate eest heaks, mistõttu pole kohane teha nägu, nagu oleks kauge ja anonüümne Brüssel või NATO mõnest liikmesriigist üle sõitnud.