Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Vabariigi aastapäeva lipu heiskamine Toompeal aasta tagasi. FOTO: Tairo Lutter

Olgu vastaja paarkümmend või sada aastat vana, põhimõtteliselt sellist Eestit ta tahtiski.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Viie tärni riik

Konjunktuuriinstituudi majandusanalüütik Leev Kuum (90) FOTO: Sander Ilvest

Olen elanud kümme aastat ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, kui meie pere elas Tartus heades tingimustes. Seda mõtet aga mul küll ei ole olnud, et Eesti riik oleks pidanud tagasi tulema samasugusena, nagu see oli 1930ndatel. 50 aastaga oli kogu maailm niivõrd muutunud, innovatsioon, tehnoloogia – 1939. aastat poleks küll tagasi tahtnud!

Kui eeskujust rääkida, siis ma ei mõtelnud ennesõjaaegse Eesti, vaid tänapäeva Soome ja Rootsi peale. Sealt võeti okupatsioonist vabanemise järel palju eeskuju, seal käidi ja suheldi palju.

Muidugi on olnud neid kolhoosidesse sunnituid, kes oleksid tahtnud vanu talusid taastada ja elada nii, nagu kunagi elati, kuid mina seda ei tahtnud. Mina olen mõtelnud ikka globaalsemalt. Olen avatud just uuele perioodile.

Me võime 30 aastaga rahul olla, eriti majanduslikus mõttes. Oleme ühinenud vaba Euroopaga, oleme suutnud teistega sammu pidada, oleme palju üle võtnud, oleme läbi viinud omandireformi, mis õnnestus palju paremini kui paljudes teistes riikides.

Ka üldine demokraatia areng on 30 aasta jooksul olnud teistest Vene mõju alt vabanenud riikidest parem, Eesti on hästi integreerunud Euroopasse. See on edu, et Eesti ei ole enam üksi!

Eesti on kõrgetasemeline riik, millele võib anda viis tärni.

Astumine Euroopa Liitu andis meile esimese tärni.

Teine tärn selle eest, et astusime NATOsse ega pea olema enam väga mures oma julgeoleku pärast.

Kolmas tärn euroga ühinemise eest, et oleme nüüd osa Euroopa rahasüsteemist.

Neljas tärn selle eest, et meid võeti vastu OECDsse, maailma kõige rikkamate riikide klubisse.

Viiendana tuleb märkida meie kuulumist Schengeni lepingu riikide hulka, mis tagab meie inimestele vaba liikumise kogu Euroopas.

Riikide konkurentsivõime arengus oleme 135 riigi hulgas 28. kohal. Seega võib meie 30 iseseisvat aastat lugeda õnnestumiseks.

Murekohaks on venekeelse elanikkonna integreerimine, mis ei ole veel hästi õnnestunud. Ebameeldiv on ka sisepoliitiline olukord, kus vaieldakse liiga ägedalt, selle asemel et ühiselt otsida parimaid lahendusi.

Tahan veel rõhutada, et mulle väga meeldib Eestis innovatiivsete lahenduste otsimine, IT-areng ja rohemajandus, sest nendele kuulub tulevik.

Me teeme ise oma riigi

Eraettevõtja Ülle Alt (73) FOTO: Eero Vabamägi

Olen Eestiga väga rahul. Eesti on vaba, turvaline, iseseisev, demokraatlik ja kindel osa Euroopast – see on kõige olulisem. On võimalus vabalt mõelda ja öelda. Maailm on avatud, mul on olnud võimalik palju reisida. Alati, kui Eestisse tagasi jõuan, tajun kui imeline on elada Eestis, oma kodus.

Mul ei ole kunagi olnud silme ees unistuste Eestit. Meie kõik, Eesti inimesed, saame teha ise sellise Eesti, nagu oskame ja tahame. Ükski tee ei ole sile ja sirge, nii ka Eesti arengutee.

Kurvaks teeb, et Eestis on palju inimesi, kellel on raske, kas siis majanduslikult või vaimselt. Selliste inimestega on lihtne manipuleerida, õhutada kurjust ja levitada valet. Usun siiski Eesti inimeste headusesse ja tarkusesse. Eesti peaks pöörama rohkem näo selliste inimeste poole, kes ei tule ühel või teisel põhjusel toime või on õnnetud. Soovin, et Eesti oleks kõigi inimeste Eesti.

Olen viimased 20 tööaastat saanud anda oma panuse ettevõtete arengusse inimeste nõustamise ja koolitamise kaudu. Areng on olnud uskumatult innovaatiline ja kiire.

Olen õnnelik, et mu kaks tütart on saanud hea hariduse ning et neil on kõik võimalused eneseteostuseks. Mul on südamest hea meel nende saavutuste ja õnne üle. Olen rõõmus, et mu neli lapselast saavad teha vabu valikuid. Jah, mul polnud neid võimalusi, seda õnnelikum olen nüüd nende saavutuste üle.

Elu on seiklus ja sisaldab kõike – nii õnne kui ka õnnetust. Tunnen end küpsena ja elutargana. Olen rikas, sest mul on elu jooksul võimalus kogeda nii palju eri olukordi.

Oma vanemate ja suguvõsa silmade, juttude ning Eesti inimeste lugude kaudu olen mõistnud alles nüüd, täiskasvanuna, milliste raskustega pidi minu vanemate põlvkond toime tulema. On kahju, et ma ei osanud ega jõudnud neile öelda, kuivõrd mõistan, hindan ja tänan neid.

Arvan, et ka vanemaealised pole kunagi varem nii hästi elanud kui praegu, kuid pension võiks olla suurem. Vanemaealised on ühiskonna jaoks ressurss, mida on Eestis seni halvasti kasutatud.

22.02.2021 25.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto