Ei ühtki tähtpäeva kiluvõileivata

Tallinna kilu tehti juba 18. sajandi lõpus. 19. sajandil aitas plekist konservikarp Tallinna kilu laia ilma ning tegi kuulsaks nii tema kui ka Tallinna silueti. Pidulauale purjetas kilu leivatükil ja muna all millalgi nõukogude ajal. FOTO: Sander Ilvest

Küsimusele, kust pärineb eestlaste komme panna vabariigi aastapäeva peolauale kiluvõileibu munaga või kuidas kunagisest vaeste lesknaiste elatusallikast on saanud presidendi vastuvõtu vääriline delikatess, ainuõiget vastust pole. «Võib ainult oletada,» tähendab Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Anu Kannike, lisades, et teema sobiks vabalt mõnele ajaloo- või etnoloogiatudengile bakalaureusetööks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuigi kilu soolamise ajalugu ulatub esimeste kirjalike teadete järgi Põhjasõja-järgsesse aega, peetakse kuulsa Tallinna vürtsikilu eelkäijaks meremuuseumi kuue aasta taguse näituse «Kilulinn Tallinn» andmeil 18. sajandi lõpukümnendite Tallinna lesknaiste kilusid, mida nood loorberilehtede ja Inglise vürtsidega väikestesse tünnidesse soolasid.

Kui üks Eesti esimesi kalatööstureid, Hara saarele kilutööstuse rajanud Voldemar Sörensen tuli 19. sajandi teisel poolel välja plekist konservikarpidega, algas rannal suurem kilubuum. Peenelt vürtsitatud kilukonserve veeti aina rohkem Venemaale, eriti Peterburi. Kilukuningaks hüütud Vassili Demini kilud noppisid aurahasid rahvusvahelistel näitustel Moskvas, Berliinis, Baden-Badenis.

22.02.2021 25.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto