Eluks vajalik seleen tuleb vaid toidust

Head seleeni­allikad on maks, muna, kaerahelbed, kala. FOTO: Shutterstock

Inimese kehas on palju toitaineid, mis mängivad tervise hoidmisel ja haiguste ennetamisel tähtsat rolli. Enne, kui edasi loed, mõtiskle, kas oskad neist mõnda nimetada.

Üks ootamatu, ent eluks vajalik mineraalaine on seleen. Seleeni leidub peaaegu kõikides keharakkudes, -vedelikes ja kudedes. Inimorganism ise seda väärtuslikku toitainet sünteesida ei suuda, mistõttu peame seda regulaarselt toiduga tarbima.

Toetab keha kaitsemehhanisme

Kehas on seleenil mitu tähtsat ülesannet. Näiteks aitab seleen vähendada oksüdatiivset stressi ja seega edasi lükata vananemisest tingitud terviseprobleeme. Oksüdatiivne stress tekib, kui kuhjuvad suitsetamisest, alkoholi liigtarbimisest, keemiliste ainete, mürkide ja UV-kiirgusega kokkupuutumisest tekkinud vabad radikaalid. Need põhjustavad rakukahjustusi ja sellest tingitud organismi vastupanuvõime nõrgenemist. Pikaaegne oksüdatiivne stress soodustab põletike, südamehaiguste, pahaloomuliste kasvajate ja paljude teiste haiguste teket.

Seleen on osa keha võimsast antioksüdantide süsteemist, mis kaitsevad rakke vabade radikaalide ja seega oksüdatiivse stressi eest.

Võib tekkida ka mürgitus

Seleenipuudus tekib üldjuhul neil, kellel on väike vere seleenisisaldus ja kokkupuude lisastressoritega, nt kemikaalidega. Pikaaegne seleenidefitsiit nõrgestab organismi ja väljendub peamiselt südame- ja kilpnäärmehaigustena.

Seleenimürgitus võib tekkida piirkondades, kus suur kogus seleeni on sattunud keskkonda reostuse või õnnetuse tagajärjel. Toksilises koguses seleeni manustamine võib tekitada mürgitust, mis avaldub juuste väljalangemises, küünte hapraks muutumises ja küüslaugulõhnalises hingeõhus. Saastumata toitu süües ei ole võimalik seleeni liigtarbida ja mürgitust tekitada.

Eesti toitumissoovituste kohaselt peaksid täiskasvanud mehed, rasedad ja imetavad emad tarbima vähemalt 60 mikrogrammi seleeni päevas, täiskasvanud naised aga 50 mikrogrammi päevas.

Olgu öeldud, et võiksime seleeni tarbida soovitustest enamgi, kuna selle mineraal­aine sisaldus toiduainetes varieerub ning on tihtipeale tegelikkuses väiksem kui toidu koostise andmebaasides olevad väärtused. On inimesi, kes tarbivad seleeni toidulisandina, kuid sel juhul ei tohiks ületada Euroopa Komisjoni antud maksimaalset tarbimiskogust 300 mikrogrammi päevas.

Millised on head seleeniallikad?

Seleeni saab nagu teisi mineraalaineid piisavas koguses, kui süüa mitmekesiselt ja järgida tervisliku toitumise põhimõtteid. On huvitav teada, et toiduainete seleenisisaldus sõltub ennekõike sellest, kui seleenirikas on taimede ja loomade sööda kasvukoha pinnas.

Kuna Põhja-Euroopa (sh Eesti) pinnases leidub seleeni vähe, on siin kasvatatud teraviljatooted ja köögiviljad vähese seleenisisaldusega, kui just nende kasvatamisel ei ole kasutatud seleeni sisaldavat väetist. Näiteks Soomes on seleeni lisamine toiduahelasse riiklikult reguleeritud – riiklike programmide raames rikastatakse seleeniga nii väetist kui ka loomasööta.

Rikkalikud seleeniallikad

Toiduainete seleenisisaldus oleneb sellest, kust maailma piirkonnas toode on kasvatatud ja Eestisse toodud. On keeruline öelda, kui palju konkreetne poest ostetud toode seleeni sisaldab, kuid mitmekesiselt toitudes ja toiduaineid kombineerides saab seleenipuudust ennetada.

Rikkalikud seleeniallikad (≥11 mikro­grammi seleeni 100 grammis):

•       Maksapasteet

•       Enamik kalu, kalatooteid ja mereande (sh krevetid)

•       Parapähklid

•       Päevalilleseemned

•       Kamapallid

•       Paljud pudruhelbed

•       Keedetud muna

•       Juustud

•       Halvaa

Head seleeniallikad (5–11 mikrogrammi seleeni 100 grammis):

•       Pekanipähklid

•       Kõrvitsaseemned

•       Kodujuust

•       Aurutatud brokoli

•       Küüslauk

•       Rosinad ja kuivatatud aprikoosid

23.02.2021 26.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto