Soolasest veest tekib mage jää

Lahesoppides võib leida erinevaid jäätüüpe. Kuna ilm on praegu olnud kord külm, kord soe, võib mõnes lahesopis leida taldrikjääd ja rüsijääd (fotol), mõnel pool korraga niilast ja jääsuppi. FOTO: Sille Annuk

Talve hiilgeaeg on möödas: Tartu maratoni ajaks läks sulale ja sellega sai südatalv läbi. Aga talv pole siiski lõppenud, aeg-ajalt tuleb mõni külmem ja lumisem periood vahele. Siiski jääd ilmselt merel rohkem juurde ei tule. Eelmine kord jäi jutt pooleli merejää tekkimise juures.

On huvitav, et jäätumisel väheneb jää soolsus, sest soolad ja teised ained ei seondu jää struktuuriga ja surutakse sealt välja. Seetõttu saabki soolasest veest tekkida suhteliselt mage jää. Siiski ei lähe soolad kohe jää seest välja. Aja jooksul ja temperatuuri langedes või selle madalana püsides muutub jää üha magedamaks.

Selle järgi, kas merepind lainetab või on sile, eristatakse kahte põhilist jää tekkimise rida. Kui veepind on sile või lainetab väga vähe, tekib alguses nn rasvjää (ka jääsupp). See meenutab õli ja rasva segu ning on tõhus lainetuse summutaja. Edasi muutub soodsate tingimuste jätkudes rasvjää niilaseks, mis kujutab endast õhukest, kuni kümnesentimeetrist pidevat, kuid elastset jääkoorikut. Esialgu tekib must ehk tume niilas, mis on väga õhuke, vaid mõni sentimeeter, kuid paksenedes muutub heledaks. Siis nimetatakse seda jäävormi valgeks või heledaks niilaseks, viimane saab ka lobjakast tekkida.

Seejärel tekib soodsatel tingimustel noor jää ja lõpuks kinnisjää, mida ilm mõjutab juba märksa vähem. Niilast ja noort jääd võivad hoovused ja tuuled lõhkuda ning lükata seega kinnisjää tekkimist edasi.

Teisiti kujuneb jää areng siis, kui meri on rahutu, tuuline: siis tekib alguses taldrikjää, mis tugeva tuule ja liikumise tõttu võib kuhjuda rüsijääks. Neist tuntuimad on rüsijää vallid rannikul.

Lahesoppides võib leida erinevaid jäätüüpe. Kuna ilm on praegu olnud kord külm, kord soe, võib mõnes lahesopis leida taldrikjääd ja rüsijääd, mõnel pool korraga niilast ja jääsuppi. Jäämaailma jõuab avastada kevadeni välja – eks aeg näitab, mis saab seekord merejääst ja kas tekivad rüsijäävallid.

Enam kui kolm nädalat püsinud külm anomaalia soojapoolse talve taustal on kasvatanud majadele tohutud jääpurikad. Sulailmaga muutuvad need ohtlikuks, sest võivad alla variseda ja inimesi vigastada.

Gigantsed jääpurikad 16. veebruaril Pääsküla Rimi küljes. FOTO: Jüri Kamenik

Jääpurikate tekkeks on vaja madalamat kui nullkraadist õhutemperatuuri ja soojusallikat, nt sulatab hoonest lekkiv sisesoojus katusel lund. Seega aitavad jääpurikad avastada soojalekkeid. Paks lumi aitab kaasa veel sellega, et kuna lumi on halb soojusjuht, ei haju soojus kohe, vaid jääb lume alla lõksu, mistõttu sulab rohkem lund ja jääd.

Muidugi on paks lumi ka jääpurikate toormaterjal. Jääpurikad kasvavad pilviste ilmade ja öödega jõudsalt. Päikese mõju jääpurikate tekkimisele sügisel ja talve esimesel poolel on väike või puudub sootuks. Jääpurikate põneva maailmaga jätkan järgmises loos.

Ilmapäevikus on pööratud uus lehekülg. Õhk on kevadehõnguliselt soe. Siiski paistab, et märts toob ilma jahenemise ja ehk ka lumelisa. Aga enne jõuab ­lumi mõneltki poolt ilmselt täielikult ­sulada.

23.02.2021 26.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto