Le Vallikivi: kas oskame tänases Eestis Juhan Liive ära tunda?

Eesti Perearstide Seltsi juht Le Vallikivi. FOTO: Tairo Lutter

See, et presidendi pöördumine Eesti rahva poole aastal 2021 algab Juhan Liivi tsitaadiga, on väga mitmekihiliselt tähenduslik, kirjutab perearst Le Vallikivi. 

Tänasel päeval, kui poeedi surmast on möödas enam kui 100 aastat, kordame me ajaloospiraalis mingis mõttes neid samu eksistentsiaalseid uperpalle, mis sajand tagasi –  üleilmse sõja hõng, rahutused ja iseolemine vastuseks rahvusluse allasurumisele ja orjarahvaks taandamisele, taudid ja maailmalõpu eelaimus.

Minu jaoks on need luuleread võti kogu edasisele presidendi kõnele, mis ilma selle sissejuhatuseta tunduks võibolla pisut rabegi ja pandeemiale iseloomulikke mõttemustreid pidi kulgev. Hõlmatud on nii palju ja nii olulisi teemasid, lähtudes igapäevaseks normiks kujunenud teadmatusest, mida saadab suur mure tuleviku pärast.

Praegu me ei tea õigeid vastuseid ei suurtele ega sageli ka väikestele küsimustele, siis saame ainult teadvustada, et on teemad, mis on suuremad kui meie. Selles ajahetkes kannab vool meid endaga  kaasa. Ja mida me saame teha, on hoolida ja hoida üksteist, kuulata üksteist, mõelda üksteisele. Ja mitte lähtuda sellest, et minu ja mina on kõige tähtsam asi siin tähtede alla, mille ümber kogu muu maailm pöörleb.

Ja on üks elu suuri saladusi, et kui Juhan Liiv oleks sündinud ja kasvanud ning oma haigusele saanud asjakohast ravi tänases Eestis, millised oleksid siis tema luuletused ja kas neid oleks üldse sündinud ja läbi sajandite edasi kandumas? Ja kas me tänases Eestis oskaks oma Juhan Liive ära tunda, hoida ja hinnata? Ma loodan, et see vastus on jah. Sest see on meie Eesti. Meie 103-aastane Eesti.

23.02.2021 26.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto