Liis Tillmann: elu võimalikkusest maal (koroonaajal)

Liis Tillmann. FOTO: Erakogu

Kui maal on tegusaid inimesi, siis tuleb neid sinna ka juurde. See aga omakorda lööb elu kihama, kirjutab Vastseliina elanik Liis Tillmann.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pean ehk alustuseks ütlema, et olen maakas, kes on küll sündinud ja kasvanud pealinna lähedal, kuid tulnud tagasi oma juurte juurde. Elan oma vanavanaisa majas ja sellest tulenevalt on minu kirjutisel võib-olla positiivset emotsionaalsust enam, samas olen maal elanud juba üle kümne aasta ning usun, et olen maale kolimise nostalgiast ja romantikast juba üle saanud ning suudan võtta maaelu oma vaatenurgast nii realistlikult, kui see on.

Elan väikeses asulas Võrumaal. Kui oleme oma Tallinna tuttavatele vahel maininud, et võib-olla kunagi vaatame endale ka ühe maamaja, siis on nende pilgus küsimus, et mis maamaja, te elate ju juba Vastseliinas. Aga sellel on siiski suur vahe. Pealinnast Võrumaale kolides olin juba kindel, et vaid linnulaulule elu rajada oleks liiga riskantne. Kuigi metsade keskel maamajas oleks elamine privaatsem, linnulaul ilusam ja saunaskäik ehedam, on elu koos lastega asulas siiski tunduvalt lihtsam ja mugavam. Kool-huviring-kodu-trajektoor on jala või rattaga iga kell läbitav vanematest sõltumata ning iga ilma ja külmakraadidega saad hommikul uksest välja.

Pean tunnistama, et olen vist materiaalselt pigem vähemaga leppiv ja mitte nii nõudlik ning ehk seetõttu maaelu mulle ka sobib. Olen õnnelik imelise looduse, rahuliku elutempo ja elu eheduse üle, mida maal elamine pakub, ja eelistan seda iga kell linna mitmekülgsele toidukohtade ja kaupluste valikule. Samas, ega ma ei ole ju sellest kõigest ilma jäetud: kui tahan oma lemmikrestorani või teatrisse minna, siis näiteks Tartusse võtab see täpselt sama palju aega kui vanasti sõbranna juurde minek ühest Tallinna otsast teise, samas väiksema närvikuluga. Või võtan ette sõidu pealinna, kas või näiteks turvaliselt rongiga: sõit Koidula peatusest Tallinna võtab aega kolm ja pool tundi, saab lugeda raamatut, ajada tööasju või lihtsalt nautida Eesti loodust, aga ausalt, ega sinna nii väga tihti ei kipugi. Loomulikult saan alati nii kultuurihuvi kui maitsemeeli rahuldada ka lähemal – kui kodualevis parajasti midagi teoksil ei ole, siis Võrus ikka on.

23.02.2021 26.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto