AK ⟩ Margaret Meadi vastikud ja vallatud paapuad

Uus-Guinea koosseisu kuuluva Buka saare põliselanikud 2019. aastal. FOTO: Ness Kerton/AFP

USA kultuuriantropoloog Margaret Mead (1901–1978) on üks julgete naiste ajastu ikoonidest. Feministliku kultuuriantropoloogia kompromissitu pildile toojana andis ta Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel lootust paljudele lääne traditsioonilisest mehe-naise vahekorrast tüdinutele ning põhjustas meelehärmi neile, kes ei soovinud turvaliseks kinnistunud sugude-teema põhitõdesid kahtluse alla seada. Ühiskondade enesedünaamikaga võitlemine on aga lootusetu püüd.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas» (1935) on antropoloogia tähtteos, mille teemad on ka praegu ikka veel aktuaalsed. On vaja ära kinnitada, et keerulisena näiv peal­kiri on vaid akadeemiline kattevari hästi loetavale teadusjutustusele ekspeditsioonist Uus-Guineas. Sõnast primitiivne ei ole vaja lasta end häirida, sõna tähendus oli kunagi hoopis teine – algeline, uurijate ühiskondadele omase tehnilise kõrgarengu puudumise mõttes. Praegu selline arusaam õnneks enam ei kehti. Et teose peategelasteks on paapuad, meie planeedi ikka veel ühed viimased «tsiviliseerimise» eest pääsenud inimesed, siis peaksid silma teritama ka näiteks Mikluhho-Maklai ja Sabine Kuegleri kirjatööde austajad.

Iialgi ei saa lõppeda antropoloogide vaidlused inimeste ja ühiskondade üle, mille päriselu osalised uurijad ise ei ole. Ei piisa isegi paari aasta veetmisest kusagil hõimus, oma inimeseks saadakse alles kolmandas põlvkonnas, ning umbes samal ajal saabub inimesele ka omatunnetuse taga peituvate tegelikkuste olemuslik tähendus. Antropoloogidel muidugi kolme põlvkonda ühekaupa kusagilt võtta ei ole, ja nii vaieldaksegi omavahel olukorras, kus otsitavat väärtust, mille najal tõestada mingisugust endale sobilikku teooriat, tunnetavad tegelikult vaid uuritavad ise.

Aga neid see üldjuhul ei huvitagi, sest nemad lihtsalt elavad ja on. Seega ei ole mõtet Meadile ette heita, et ta 1931.–1933. aasta ekspeditsiooni käigus paapuate (näiliselt) vabavormiliste ja seinast seina elukorralduste seast noppis välja enda jaoks sobilikke tahke, seda enam, et raamat on kirjutatud aegadel, mil teaduslike järelduste tegemine oli praegusega võrreldes veel märksa vabam.

26.02.2021 01.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto