R, 9.12.2022

Jüri Laurson: postiteenistus nöögib kirja saatjaid

Jüri Laurson
, Tartu majaomanike ühingu asutajaliige
Jüri Laurson: postiteenistus nöögib kirja saatjaid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jüri Laurson
Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918. aastal. Sama aasta novembris sündis ka riiklik Eesti Post, mille eesmärk oli sõltumata riigikorrast tuua inimestele kirju koju kätte, et nad saaksid omavahel paremini suhelda ja infot vahetada. Eesti Postil on tulnud tegutseda mitmesuguste riigikordade ajal, ta on tegutsenud nii Venemaa kui ka Saksa okupatsiooni ajal ning jäänud tegutsema taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Meenub, kuidas postiteenus toimus sõjaajal ja pärast teist maailmasõda. Sõjaajal toodi kolmnurkselt kokkuvolditud ilma margita kirju rindelt koju kätte ja mõned aastad pärast sõda samuti Siberi vangilaagritest teele pandud kolmnurkselt volditud kirju, sest kirjaümbrikutest ja kirjamarkidest oli puudus. Postiteenus oli aeglane, kuid toimis, ja tänu postiljonide heale tööpiirkonna tundmisele jõudsid kirjad enamasti adressaadini. Maal toimetasid postiljonid saajale ajalehed ja kirjad koju vastavalt aastaajale kas jalgratta või hobu­transpordiga. Kirju ei pandud tollel ajal tee äärde piimapukkide juurde, vaid viidi elamu värava juurde postkasti.

Tänapäeval esineb aga üle Eesti olukordi, kus postkastid on koondatud teede äärde kogumikku ja on isegi mitu kilomeetrit inimeste kodudest eemal. Nii jäetaksegi ajalehed ja ajakirjad ka sel põhjusel tellimata.

Kõrge margihind paneb kirja lähetajat tõsiselt kaaluma, kas oma headele tuttavatele üldse kirja saata.

Arusaamatust tekitab, et praegusel tehnikaajastul, kui on saada igasuguse ajamiga autosid ja ka kergliiklusvahendeid, ei tule postifirma seaduse nõuete täitmisega toime. Lihtkirjade kättetoimetamise aeg on põhjendamatult pikk.

Peale selle on Eesti Post järjest tõstnud postiteenuse hinda, mille tagajärjel on vähenenud postisaadetiste hulk. Hinnatõus on löönud kõige rohkem väikese sissetulekuga ja majanduslikult vähekindlustatud inimesi. Kõrge margihind paneb kirja lähetajat tõsiselt kaaluma, kas oma headele tuttavatele üldse kirja saata.

Eesti Posti tuntakse 2014. aastast rahvus­vahelise logistikaettevõttena Omniva kaubamärgi all. Nime muutmise olevat tinginud visioon, et postiteenus muutub sellest tõhusamaks.

Siinjuures tuleb uskuda jaapanlastele omistatud ütlemist, et «visioon ilma tegevuseta on unenägu, kuid tegutsemine ilma plaanita on õudusunenägu». Kuidas saabki postiteenus paremuse poole nihkuda, kui mõne aastaga on Eesti Post võtnud tagajärgedele mõtlemata maha tuhat kirjakasti ehk ligi pooled neist, mis olid. Isegi linnas on kirja postitajal paras vaev otsida kirjakasti, rääkimata maapiirkondadest. Tundub, et Eesti Post on ise hävitanud postiteenust hinnatõusudega ja postkastide mahavõtmisega. Kahju, et riigile kuuluv ettevõte, mis on loodud paremaks inimsuhete ja info vahendamiseks, on valinud sellise tee.

Märksõnad
Tagasi üles