Meelis Luht: lapsed ei tule kooli nagu varem

Tellijale

Kriisides löövad välja süsteemide kõige nõrgemad kohad. Lapsed, vanemad, kodud, õpetajad, koolid, ministeerium, riik – kõik on hädas. Haridussüsteem ei toimi enam (hästi). Oleme näinud eriilmelisi kriise ja kogemus kinnitab kahte: iga kriis saab alati otsa ning mitte kunagi ei taastu olukord sellisena, nagu see oli varem. Juba kriiside ajal, kuid veel enam kohanemisfaasis hakatakse tegutsema teisiti: ebaefektiivseid või ajale jalgu jäänud süsteeme täiustatakse või visatakse need üldse kõrvale.

Seni on haridussüsteemi üheks peamiseks probleemiks olnud õpetajate puudus, seda nii väheväärtustatud ühiskondliku positsiooni kui ka madalate palkade tõttu. Tegelikult on see töö ka raske. Üha enam nõuavad ja tegelikult ka saavad õigusi lisaks vanematele ka lapsed või ülemises otsas juba täiskasvanud õpilased ning vaevalt, et õpetajad sellest jõudu juurde saavad.

Mingis mõttes aga õpetamise ja oma tööst rääkimise populaarsus ühiskonnas kasvab. Vaadake, kui palju on meil nõustajaid, konsultante, mentoreid ja treenereid, aga praegu ei ole nad koolis. Video- ja internetilahenduste abil saaksime kergesti kutsuda kooli ja ka tundidesse uusi inimesi, näidata meie lapsi, nende õpituhinat ning pakkuda võimalust toetada ja kaasa lüüa. Pakkuda vaheldust ka õpilastele. See aitaks tutvustada kooli ja õpisüsteeme ning loodetavasti parandada ka õpetaja positsiooni ühiskonnas laiemalt. Interneti teel inimeste kaasamine on muutunud igapäevaseks ning kunagi ei ole külalise kutsumine olnud nii lihtne. Riikliku õppeprogrammi ja metoodiliste käsitluste ehk pärisõpetamise puhul võiks proovida õpetajate ühis- või ristkasutust, kui moodsa aja sõnavarale toetuda.