/nginx/o/2021/03/01/13657619t1h0b88.jpg)
Viimastel aastatel olen keskkonnaametnikelt kuulnud etteheiteid elanike kohta, kes ei viitsi prügi sorteerida, ei viitsi jogurtitopse pesta ja üldse end kurssi viia, kuidas olla korralik rohekodanik. Ühesõnaga, rahvas on rumal ja laisk, kirjutab endine riigiametnik ja sotsioloog Marika Kirch.
Kes peaks prügimajandust korraldama? Mulle on jäänud mulje, et meie rohelised aktivistid tegelevad rohkem puude kallistamise, perekonna määratlemise ja koolilaste protestimarsside korraldamisega. Keskkonnaametnikud aga piirduvad arvutimängulaadsete kodulehekülgede tellimisega. Probleem ei ole inimestes, vaid süsteemis.
Ilmselt on paljudel kodu ukse ees kolm konteinerit: biolagunev jääde, paber ja segaprügi. Ise olen püüdnud sorteerida prügi kuude alamliiki, st lisaks veel ohtlikud jäätmed, pandipakend ja muu pakend, nagu plast, metall, klaas. Kõige lihtsam on ohtlike jäätmetega, sest tavainimese igapäevaelus tekib neid vähe. Kõik teavad, et kõige rohkem tekib plastpakendeid. Neid tuleb likvideerida pidevalt.
Juba 15 aastat tagasi, kui kolisin Kakumäele elama, otsustasin hakata pakendeid sorteerima. Need sain viia Kakumäe Selveri juurde kogumistünni. See oli loogiline käik. Poodi minnes sai plasti, klaas- ja metallpurgid ära viia. Nüüd enam plast- ja metallpakendeid kaupluse juurde konteinerisse viia ei saa.
/nginx/o/2021/03/01/13657619t1h0b88.jpg){kind=small}
