«Kehv on see, et see koroona ei taha kuidagi ära minna»

Koroonaviiruse läbi põdenud Anna-Maria Uulma on üks neist, kelle lõhnatajule haigus mõjus. Pildil naine oma töökoha TV3 ees. FOTO: Tairo Lutter

Oli rahulik nädal enne jõulupühi. Sulev (65) pesi vannitoas hambaid, kui abikaasa allkorrusele tulles üllatunult hõikas, kas ta on hull, et aknaid lahti pole teinud, sest terve elamine lehkavat väljakannatamatult koera väljaheidete järele. Mehe jaoks, kes oli terve päeva koos oma neljakäpalisega kodus olnud, tuli seesugune avaldus üllatusena, sest tema ei haistnud mitte kui midagi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Selle põhjal ma hakkasin siiski kahtlustama, et äkki, kurat, mine tea… Aga ka siis ei võtnud ma seda veel väga tõsiselt,» kirjeldab Sulev tagasivaatavalt oma haiguse algstaadiumit.

Kurioosne näide, kuid lõhnataju kadumine on just see indikaator, mille järgi mõistsid paljud Postimehega oma koroonakogemust jaganud inimesed, et ilmselt on salakaval viirus ka nemad kätte saanud.

38-aastane Mikk on tegus meesterahvas, kes on oma tervise suhtes alati tähelepanelik: liigub piisavalt, toitub korralikult.

Käesoleva aasta veebruarikuu tõi aga kurikuulsa viiruse temagi koduseinte vahele. Esimeste sümptomite avaldumine ei tulnud siiski üllatusena, sest ta oli teadlik, et möödunud päevadesse jäi pikaajaline ehk kahepäevane kokkupuude koroonapositiivsega. «Esialgu hakkas mul kael kangeks minema ning tekkis väike väsimus ja kurguvalu, mis kestis umbes kaks päeva,» alustab Mikk oma kogemuse kirjeldamist.

See oli aga kõigest sissejuhatus varieeruvate sümptomite virvarri, mille mees otsekui päevikut pidades kirja pani. «Kolmandal päeval muutus kurk tuimaks ning tekkis kerge palavik – 37,4 –, mis kestis kaks päeva,» meenutab ta äsja kogetud haiguse kulgu. «Kolmandal haiguspäeval hakkasid ka silmad valutama ja selg läks kangeks ning valulikuks,» kirjeldab ta sümptomit, mis tundub üllataval kombel olevat selle ülemiste hingamisteede viirusnakkuse puhul paljudel nakatunutel ühine. Seejärel võttis olukord aga hullema pöörde. «Viiendal päeval oli kõige raskem olla, kuigi palavik oli selleks ajaks juba alla läinud. Silmade ja seljalihaste valu, pakitsev pea, mis andis märku nohu tulekust, ning kuuendal päeval tabas mind see kuulus lõhnataju kaotus,» meenutab Mikk. Sealt edasi läks aga kiiresti kergemaks. «Seitsmendal päeval läks hääl kähedaks, aga lihaste valulikkus hakkas taanduma. Üheteistkümnendal päeval paranes lõhnataju päev-päevalt ja enesetunne oli juba hea. Kulges kergemalt, kui ma arvasin,» ütleb Mikk kokkuvõtteks.

Perepeolt koroonapositiivseks

Sulev tunnistab, et temagi jaoks möödusid haiguspäevad kergemini, kui ta kartnud oli. «Haiguse kohta polnud sel häda midagi,» hingab ta kergendatult ning lisab: «Minu jaoks oli koroonaviiruse põdemine oluliselt kergem kui näiteks tõsine gripp, mida on palju raskem üle elada.» Nagu ka Mikul, oli Sulevil kokkupuude positiivse koroonaproovi andnuga. Nimelt tähistati koos perega – Sulev, tema abikaasa ning kaks täiskasvanud tütart koos oma peredega – koera sünnipäeva. Esimesena sai positiivse koroonadiagnoosi üks mehe tütardest, mille järel Sulev koos abikaasaga eneseisolatsiooni jäi. «Ma arvasin, et mul pole midagi viga: natukene kehv oli olla küll, aga ei midagi erilist,» meenutab ta. «Meil kestis isolatsioon nagunii kümme päeva ja kuna mul algul raskemaid haigustunnuseid polnud, ei muretsenud ma väga.» Küll aga kasvas hirm märkimisväärselt, kui äsja seljaoperatsioonil käinud Sulevit tabas ootamatu valu. «Mind tabas kohutav seljavalu. Olin käinud äsja ka seljaoperatsioonil ja esimene mõte oli hoopis, et nüüd on mingi kasvaja seljalülide vahele tekkinud,» lausub ta. Mõne päevaga valu küll möödus, kuid oli siiski piisav ajend, et mees viimaks koroonatesti tegema läks.

02.03.2021 04.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto