«Kehv on see, et see koroona ei taha kuidagi ära minna»

«Selle põhjal ma hakkasin siiski kahtlustama, et äkki, kurat, mine tea… Aga ka siis ei võtnud ma seda veel väga tõsiselt,» kirjeldab Sulev tagasivaatavalt oma haiguse algstaadiumit.

Kurioosne näide, kuid lõhnataju kadumine on just see indikaator, mille järgi mõistsid paljud Postimehega oma koroonakogemust jaganud inimesed, et ilmselt on salakaval viirus ka nemad kätte saanud.

38-aastane Mikk on tegus meesterahvas, kes on oma tervise suhtes alati tähelepanelik: liigub piisavalt, toitub korralikult.

Käesoleva aasta veebruarikuu tõi aga kurikuulsa viiruse temagi koduseinte vahele. Esimeste sümptomite avaldumine ei tulnud siiski üllatusena, sest ta oli teadlik, et möödunud päevadesse jäi pikaajaline ehk kahepäevane kokkupuude koroonapositiivsega. «Esialgu hakkas mul kael kangeks minema ning tekkis väike väsimus ja kurguvalu, mis kestis umbes kaks päeva,» alustab Mikk oma kogemuse kirjeldamist.

See oli aga kõigest sissejuhatus varieeruvate sümptomite virvarri, mille mees otsekui päevikut pidades kirja pani. «Kolmandal päeval muutus kurk tuimaks ning tekkis kerge palavik – 37,4 –, mis kestis kaks päeva,» meenutab ta äsja kogetud haiguse kulgu. «Kolmandal haiguspäeval hakkasid ka silmad valutama ja selg läks kangeks ning valulikuks,» kirjeldab ta sümptomit, mis tundub üllataval kombel olevat selle ülemiste hingamisteede viirusnakkuse puhul paljudel nakatunutel ühine. Seejärel võttis olukord aga hullema pöörde. «Viiendal päeval oli kõige raskem olla, kuigi palavik oli selleks ajaks juba alla läinud. Silmade ja seljalihaste valu, pakitsev pea, mis andis märku nohu tulekust, ning kuuendal päeval tabas mind see kuulus lõhnataju kaotus,» meenutab Mikk. Sealt edasi läks aga kiiresti kergemaks. «Seitsmendal päeval läks hääl kähedaks, aga lihaste valulikkus hakkas taanduma. Üheteistkümnendal päeval paranes lõhnataju päev-päevalt ja enesetunne oli juba hea. Kulges kergemalt, kui ma arvasin,» ütleb Mikk kokkuvõtteks.

Perepeolt koroonapositiivseks