P, 22.05.2022

Postimees võitis auhindu mitmel rindel

Postimees
Postimees võitis auhindu mitmel rindel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Parima spordifoto võitis Postimehe fotoreporter Tairo Lutter fotoga «Esinumber». Foto on tehtud Eesti tennise esinumbrist Anett Kontaveidist kodusel Fed Cupi turniiril. 
Parima spordifoto võitis Postimehe fotoreporter Tairo Lutter fotoga «Esinumber». Foto on tehtud Eesti tennise esinumbrist Anett Kontaveidist kodusel Fed Cupi turniiril. Foto: Tairo Lutter

Postimees pälvis eile veebi vahendusel toimunud 2020. aasta ajakirjandusauhindade jagamisel auhindu viies eri kategoorias: multimeedia, parim venekeelne lugu, parim spordifoto, aasta pressivideo ja ka parimad suurte lehtede olemuslugude küljed.

Skandinaavia meediakontsern Bonnier ja ajaleht Äripäev andsid veebitseremoonial üle Bonnieri preemia, mille said Stass Kuznetsov, Helen Mihelson, Risto Berendson ja Robin Roots Õhtulehes novembris ilmunud artiklitega sellest, kuidas tollane haridusminister Mailis Reps lasi oma lapsi maksumaksja raha eest sõidutada. Artiklid ilmusid 18., 19. ja 25. novembril. Õhtulehe vaatlus ja uurimus paljastasid, kuidas haridusminister Reps väärkasutas riigi vara ja vahendeid. Minister astus nende lugude tõttu ametist tagasi.

Aasta ajakirjanik 2020: Holger Roonemaa Eesti Päevalehest

Parim üleriigiliste lehtede uudis: Pille Ivaski Äripäevas 7. augustil ilmunud uudis «Porto Franco Jaapani tetris: kuidas riigi suurlaenu tingimused firmale sobivaks kujunesid»

Parim üleriigiliste lehtede olemuslugu: Toivo Tänavsuu 12. veebruaril Eesti Ekspressis ilmunud lugu «Agu Uudelepa viimased päevad: „Võtsin kogu jõu kokku, et lastega veel hüvasti jätta»

Parim üleriigiliste lehtede arvamus: Ann-Marii Nergi Eesti Päevalehe LPs 4. juulil ilmunud arvamusega «AUTORIKÜLG | Ann-Marii Nergi: vanglakaristus kohtuistungi kajastamise eest? Lubage vastu vaielda!» ja 4. detsembril Delfi Ärilehes ilmunud arvamusega «Ajakirjanduse võit. Riigikohus otsustas: Sadama istungite kajastamise keelamine oli vale»

Parim venekeelne lugu: Jekaterina Pavlova Rus.Postimehes ilmunud artiklid BLRT naabruskonnas elavate inimeste probleemidest seoses saastunud õhuga (02.09 «Бывший сотрудник BLRT рассказал о нарушениях на предприятии»; 23.09 «Живущие по соседству с BLRT годами не могут открыть окна ja 02.10 Чиновники проведут дополнительные исследования загрязнения воздуха в районе BLRT»)

Korralik uuriv ajakirjandus vene keeles

Möödunud aasta parima venekeelse loo preemia pälvisid rus.postimees.ee ilmunud Jekaterina Pavlova artiklid keskkonnanõuete rikkumistest BLRTs (02.09 Бывший сотрудник BLRT рассказал о нарушениях на предприятии; 23.09 Живущие по соседству с BLRT годами не могут открыть окна ja 02.10 Чиновники проведут дополнительные исследования загрязнения воздуха в районе BLRT).

Jekaterina Pavlovale parima venekleelse loo preemia toonud veebiartikli päis.
Jekaterina Pavlovale parima venekleelse loo preemia toonud veebiartikli päis. Foto: Ekraanitõmmis

Nagu ütleb Postimehe vene toimetuse juht Olesja Lagašina, on võidutöö mingis mõttes üsna tüüpiline uuriv lugu, mis hakkas hargnema n-ö vilepuhujast, kes andis teada, et suurettevõte rikub oma tegevusega reegleid ja saastab keskkonda, mis tema hinnangul võib mõjutada naabruskonna elanike eluolu. Noor ajakirjanik Pavlova võttis asja ette: uuris nädalate kaupa kõikvõimalikke infobaase ja dokumente, süvenes erialaterminitesse, rääkis inimeste ja asjasse puutuvate ametnikega.

Kokku sai paljastav materjal. Loomulikult ei tahtnud ettevõte oma viga sugugi tunnistada. Ent kui mõisteti, et ajakirjaniku valduses on arvestatav tõestusmaterjal, asuti süüdistama vihjeandjat, kes olevat keskastme spetsialistina ise tekitatud kahjus süüdi. Ja pärast teise loo avaldamist eelistas firma suhelda juristide vahendusel.

Nende lugude tegemisel tuli taluda rohkelt nii pingeid kui ka jõulist survestamist. Loomulikult leidis raske teema põhjalik käsitlus elavat vastukaja kohalike elanike seas. Aga mis põhiline: neil lugudel oli mõju.

Põhja-Tallinna linnaosavalitsus kutsus lõpuks ometi kokku ümarlaua, et artiklites osutatud keskkonnaprobleemile lahendus leida. Ei saa salata, et artiklites olid mõned pisivead – millele BLRT juristid varmalt ka osutasid –, aga need vead said parandatud ning, oleme ausad, lugude põhiolemust need ju ei mõjutanud. Ajakirjanik Pavlova artiklid olid näited heast uurivast ajakirjandusest. Õnneks oli ka parimaid lugusid hinnanud žürii sellega nõus. See on Postimehele vene toimetusele neljas parima venekeelse loo preemia viimase kuue aasta jooksul.

Raul Ranne

Parim venekeelne arvamus: Polina Volkova 5. juulil Delovõje Vedomostis ilmunud artikkel «EKRE, где логика!?»

Elutöö preemia: Rein Raudvere Maalehest

Noore ajakirjaniku preemia: Greete Lehepuu Eesti Ekspressist

Parim maakonnalehtede uudis: Annika Kuusik Pärnu Postimehes ilmunud lugudega ratastoolis mehe käimlast (17. jaanuaril ilmunud «Jalutu mees on bürokraatia tõttu sunnitud pudelisse urineerima» ja 13. veebruaril ilmunud «Linn leidis ratastoolis mehe käimlale ümberehitaja»)

Parim maakonnalehtede olemuslugu: Arved Breidaksi kirjutatud Lõuna-Eesti Postimehes ilmunud seeria Võrumaa narkosügisest (23. oktoobril ilmunud «Raju narkosügis Võrumaal ehk ühe diilerivõrgu tõus ja langus» ja «Narkootikumid niidavad üha nooremaid» ning 11. detsembril ilmunud «Narkootikumid lükkavad Võrumaa pereisa vangla poole»)

Parim maakonnalehtede arvamus: Anu Viita-Neuhausi Virumaa Teatajas 10. septembril ilmunud arvamus «Pärast rindade käperdamist»

Parim multimeedia töö: Postimehes 24. märtsil ilmunud «Koroonastatistika», mille autorid on Heleri Kuris ja Aarne Seppel

Postimehe eriprojektide toimetaja Aarne Seppel ja multimeedia disainer Heleri Kuris Postimees Grupi meediamaja ees. 
Postimehe eriprojektide toimetaja Aarne Seppel ja multimeedia disainer Heleri Kuris Postimees Grupi meediamaja ees. Foto: Sander Ilvest

Viirus tõukas andmetejahile

«On muljet avaldav, kui palju seda lugu on loetud – see on pälvinud üle kümne miljoni kliki. Tahaks öelda, et kümme miljonit kärbest ei saa eksida,» räägib värske ajakirjanduspreemia laureaat, Postimehe eriprojektide juht Aarne Seppel. Mees, kes koos multimeedia disaineri Heleri Kurisega vastutab Postimehe iga päev uuenevate koroonagraafikute ja sealse statistika eest.

Tunnustusega pärjatud kolleeg ütleb vestluses otse, et auhind läks õigesse kohta. «Tegime selle projekti Heleriga kahe peale ja tahaksin öelda, et väärisime seda auhinda. See on veebi erilahendus, mitte klassikaline ajakirjanduslik lugu – selles suhtes on äge, et seda märgati ja hinnati.»

Koroonagraafikud Postimehe veebis. 
Koroonagraafikud Postimehe veebis. Foto: Ekraanitõmmis

Seppel tõdeb, et multimeedia auhinnaga tunnustatud veebigraafikud on ajas pidevalt muutunud. «Alustasime protsessi kevadel koos koroona saabumisega ja alguses tegime igal päeval uue graafiku. Aga kiiresti oli selge, et see asi ei lõppe niipea. Kuna inimene on loomult laisk, hakkasime otsima võimalusi, kuidas protsessi automatiseerida,» meenutab asjaosaline.

See aga valmistas graafikumeistritele parajalt peavalu, sest riik ei olnud andmete esitamiseks lihtsalt valmis. «Algas andmetejaht, kus kogu statistika kajastus ainult terviseameti pressiteadetes. Avaandmetest polnud juttugi. Asi ei olnud mitte varjamises või saladuselooris, vaid pigem saamatuses,» meenutab Seppel aegu, kus tal tuli ise andmeid Exceli tabelisse kanda.

Ühel hetkel sai aga terviseamet ree peale ning hakkas välja andma tänaste graafikute aluseks olevaid avaandmeid. «Võrreldes eelmise kevadega on praegu ikka väga hästi – täitsa juba 21. sajand,» kirjeldab Seppel arengut. Ometi saab iga asja alati täiustada. «Mind näiteks huvitab, mis on koroonatestile saatmise põhjus. Kas inimesed on ise läinud või on perearst neid saatnud. See võiks täitsa huvitav statistika olla.»

Heleri Kurise ja Aarne Seppeli erilahendus.
Heleri Kurise ja Aarne Seppeli erilahendus. Foto: Ekraanitõmmis

Praegu on Eesti koroonanäitajad kõrged ning Seppeli ja Kurise graafikud kosmoses. Kas varsti oleme maailmas esimesed? «Riike üks ühele võrrelda ei saa. Euroopa riike veel, sest seal on standardid paigas. Eksootilisemate riikidega läheb aga keeruliseks. Mina ütlen alati, et trendi põhjal saab olukorda hinnata. Ja praegu on olukord Eestis kriitiline,» ütleb multimeedia preemia laureaat.

Carl-Robert Puhm

Koos Eesti Pressifotograafide Liidu, Canoni ja Overalliga anti üle ka fotoauhinnad.

Parim olemusfoto: Stanislav Moškov Õhtulehest fotoseeriaga «Rahvusballett karantiinis».

Portreefoto: Andras Kralla Äripäevast fotoga «Visionäär»

Spordifoto: Tairo Lutter Postimehest fotoga «Esinumber»

Vaese spordiaasta fototäht

Aasta parima spordifoto auhinna võitis Postimehe fotoreporter Tairo Lutter fotoga «Esinumber», mis on tehtud Eesti tennise esinumbrist Anett Kontaveidist kodusel Fed Cupi turniiril veebruaris. Lutterile, kes töötab kahekümnendat aastat järjest pressifotograafina, on see esimene aasta spordifoto võit.

Lutteri sõnul sai eelmisel aastal sporti pildistada vaid kaks esimest kuud ja pärast Saaremaa kurikuulsat võrkpallimängu, millest vallandus saare koroonapuhang, saabus pikaks ajaks vaikus. Ta meenutas, et veebruarikuus tabatud aasta spordifoto Eesti esireketist kogu tema hiilguses tuli täiesti tavalise reatöö käigus.

«Ega sellega ongi nii, et kõigepealt teed ikka ju kindla peale fotod ära, et oleks olemas ja et ilma pildita ei oleks, siis proovid mingi ägeda pildi ka leiutada,» selgitas Lutter, kelle sõnul on tähtis tähelepanu ja kiire mõtlemisvõime. «Mõtted ja teostus tekivad alati kohapeal, ette küll ei planeeri kunagi sellist asja.»

Tairo Lutteri foto «Esinumber».
Tairo Lutteri foto «Esinumber». Foto: Tairo Lutter

Postimehe foto- ja videotoimetuse juhataja Erik Prozes ütles, et Lutteri saavutus on erakordne, kuna võimalusi sporti pildistada eelmisel aastal nappis. «Spordifotosaak oli eelmisel aastal üldse üsna väike, nii et nüüd selles kontekstis võetuna on Tairo foto ikka väga hea saavutus,» rääkis Prozes, kelle sõnul tasub Kontaveidi foto üle uhke olla.

Prozese sõnul on Lutter kasutanud foto tegemiseks keerulist eritehnikat ja sellise foto õnnestumise protsent on väike. «Tehniliselt on kasutatud pikka säriaega ja et sellist fotot saada, tuleb tavaliselt teha kindlasti mitukümmend duublit, pigem juba umbes sada võtet, et üks neist ka õnnestuks,» selgitas Prozes.

Fototoimetuse juhi sõnul eeldab selline foto samuti, et tegija tunneb spordiala. «Tairo ongi meil spetsialiseerunud spordile ning ta teab ja tunneb, kuidas mingid liikumised toimuvad. Ta näeb mingeid sooritusi ette ja see ettenägelikkus on vajalik mõnikord sajandiksekundi võrra, mõnikord pikema ajaühiku võrra,» sedastas Prozes, kes oli üllatunud, et Lutteri jaoks oli tegu esimese spordifoto võiduga.

Henry-Laur Allik

Uudisfoto: Liis Treimann Äripäevast fotoseeriaga «Teine laine»

Kõigi fotokategooriate võitjate hulgast valiti välja ka aasta pressifoto, mille tegi Liis Treimann Äripäevast.

Aasta pressivideo: Postimehe video «Robert», mille autorid on Erik Tikan ja Sander Punamäe. Lühidokumentaal Eesti mehest, kes käis aastal 2014 Süürias ISISe vastu võitlemas

 

Punamäe võidufilmist: ma ei mõistnud, miks Eesti poiss Süüriasse sõtta läheb

Sander Punamäe lambafarmis eksperimendi jaoks lambaid valimas. See pole «Roberti» võte. 
Sander Punamäe lambafarmis eksperimendi jaoks lambaid valimas. See pole «Roberti» võte. Foto: Kaader videost

Lühidokumentaali «Robert» ühe autori Sander Punamäe sõnul oli filmi valmimine väga keeruline protsess ning selleks kulus autoritel pool aastat.

Tema sõnul tekkis loo idee ühel pühapäevaõhtul, kui ta sattus juhuslikult artiklile noormehest, kes läks Süüriasse sõdima. «Hakkasin mõtlema, mis temast saanud on ja kui selle kohta mingit infot ei leidnud, otsustasin talle kirjutada,» rääkis Punamäe. Järgmisel päeval rääkis ta ideest videooperaator Erik Tikanile, kellel silmad kohe särama lõid. «Erik on ju ise ka missioonikogemusega sõdur. Talle läks see teema väga korda ja tõmbas eriti käima, mis siis omakorda mind uuesti käivitas,» meenutas Punamäe, kelle sõnul ei tulnud võidutöö valmimine sugugi kergelt.

«Kui tahad teha lühifilmi ühe inimese loost, mis juhtus aastaid tagasi kuskil kaugel maal, siis on seda pildiliselt väga keeruline ilma näitlejate ja rekonstruktsioonideta tagantjärele jutustada. Kui inimene räägib sulle rabava loo, kuidas ta ISISega sõdis ja mida kõike ta seal koges, siis on see nii filmilik, vinge ja suur asi, aga et inimesel oleks seda lugu video vahendusel huvitav vaadata ja kuulata, selleks tuli vaeva näha, kuidas see tehniliselt just täpselt nii teostada,» kirjeldas Punamäe. Ühtlasi tõi mees välja, et keeruline oli loo peategelast mõista. «Ma ei saanud pikalt aru, mis vend ta selline on. Helistasin psühholoogidele ja rääkisin nendega, mis paneb üht inimest ilma igasuguse väljaõppeta Süüriasse sisuliselt terroristiks minema. Minu jaoks oli see täiesti arusaamatu. Ja sellele ma siis üritasin jälile saada, kuigi ega lõpuni ei saanudki, kuid natukene lähemale kindlasti,» rääkis Punamäe.

Erik Tikani ja Sander Punamäe dokk «Robert». 
Erik Tikani ja Sander Punamäe dokk «Robert». Foto: Kaader filmist

Õnneks oli tal kõrval kogenud videooperaator Erik Tikan, kelle nägu film «Robert» tegelikult Punamäe sõnul ka väga on. «Eriku unistus on saada filmirežissööriks ning see film oli lõpuks just täpselt midagi sellist, mida Erik päriselt teha tahab,» ütleb Punamäe. Samuti andis tema sõnul filmile väga palju juurde originaalmuusika, mis telliti Rainer Tugevuselt. «Tugevus soovib väga filmimuusikat teha ning usun, et ka temal on sel alal ees suur tulevik,» kiitis Punamäe kaasautoreid.

Karel Reisenbuk

Parimad suurte lehtede olemuslugude küljed: Postimehes 7. novembril ilmunud «Connery. Sean Connery ja Sean Connery sattus lõpuks siiski tüüprolli», mille autor on Toivo Luht

Toivo Luhti Connery-küljed 
Toivo Luhti Connery-küljed Foto: PM

 

Nähtamatu(d), aga asendamatu(d)

Toivo Luhti Connery 
Toivo Luhti Connery Foto: PM

Ajakirjandustsunftis räägitakse söögi alla ja söögi peale, et ajakirjanik on nii hea, kui on tema allikad. Noh – tõsi. Aga kui jutt on kirjas, siis peab vaatama ka, et see oleks loetav ja korralikult üles ehitatud. Selleks on toimetajad, kes ei saa paraku au ja kuulsust ning kes jäävad tagaplaanile. Ja sealt edasi on keeletoimetajad ja siis küljendajad, kes ometi panevad viimase punkti i-le: Toivo ja teiste küljendajate tööst sõltub, kas heast loost saab lehes Jaak Joala monument või Picasso teos. Pealtnäha paistab küljendaja töö lihtne: paned pildid külge ja lased teksti peale. «Nagu pannkoogitegu,» märgib Toivo. Aga kui mingil põhjusel tekst ületab mahu ja aega jääb napiks, siis hakkab tõeline trall pihta. «Üksikute ridade sissesurumine ei ole fun,» ütleb Toivo selle peale ja lisab, et eri komponentide vahel peab valitsema tasakaal. Kui too filosoofia veel jõuabki lugejateni, siis hammaste krigin jääb nendesse õhtutesse. Toivo võiduteos sündis talle üsna valutult. «Öösel, kella 3 paiku.» Filmikriitik Raul Sulbi, kelle lugu Toivo töö ilustab, ütleb, et on ise väga rahul kujundusega ja toob välja, et idee kasutada Sean Connery karjäärist rääkiva loo puhul James Bondi filmidest tuntud legendaarset palgamõrvari püssitoru rihveldatud sisemuse motiivi on korraga lihtne ja geniaalne.

​Georgi Beltadze

Parimad väikeste lehtede olemuslugude küljed: Pärnu Postimehes 13. mail ilmunud «Ta soovis, et lastelastel oleks temast ilusad pildid», mille autor on Janek Talpas-Taltsepp

Parimad suurte lehtede koroonaküljed: Eesti Ekspressis 5. augustil ilmunud «Tartu koroonahullu lõbusad seiklused Eestimaal», mille autor on Tarmo Rajamets ja illustratsioonid tegi Heiki Ernits

Parimad väikeste lehtede koroonaküljed: Sakalas 14. aprillil ilmunud külg «Kuidas kaup puhtalt koju saada?», mille autorid on Alice Lokk, Kristi Markov ja Hans Väre

Suurte lehtede avatud rühma kategooria: võitis Eesti Ekspressis 25. märtsil ilmunud külg «Meil tõuseb!», autor Tarmo Rajamets

Väikeste lehtede avatud rühma kategooria: võitis Tartu Postimehes 23. jaanuaril ilmunud «Tipp 100. Nemad on Tartu ja Tartumaa kõige mõjukamad», autor Artur Kuus

Parim digitöö: Eesti Päevalehes ilmunud «Sai naerda ja nutta. Draamateater 100», mille autorid on Liisi Viskus, Imbi Võrel, Anna Plukk ja Mart Nigola

Kujunduskonkursi rahalise peapreemia võitis suurtest lehtedest Eesti Ekspress 25. märtsil ilmunud küljega «Meil tõuseb!», mille autor on Tarmo Rajamets

Väikeste lehtede rahalise peapreemia võitis Tartu Postimees, 23. jaanuaril ilmunud küljega «Tipp 100. Nemad on Tartu ja Tartumaa kõige mõjukamad», mille autor on Artur Kuus

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Merendus
Maailm
Arvamus
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles