R, 9.12.2022

Raamist väljas. «Ma olen idaeuroopa libu»

Kaarin Kivirähk
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kommunikatsioonijuht
Raamist väljas. «Ma olen idaeuroopa libu»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 17
Kunstirühmituse Pink Punk (Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees) performance «Fair Deal» aastal 2003. FOTO: KKEKi Arhiiv
Kunstirühmituse Pink Punk (Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees) performance «Fair Deal» aastal 2003. FOTO: KKEKi Arhiiv Foto: KKEKi Arhiiv
  • Naiskunstnikud kasutavad hoora arhetüüpi, et võimestada ennast ja teisi naisi
  • Libustamist on pidanud taluma nii üksikemad, peaministrid kui Tiktoki tüdrukud

Kui kujutleda seda artiklit ette muinasjutufilmina, siis võiks praegu olla lugeja peas jooksva filmi kaadris kena kambrike, kus laual vanaaegne raamat. Selle pealkiri oleks tänasele päevale kohaselt «Naine». Ja siis sirutuks üks käsi kaadri tagant välja ja avaks selle pidulikult hoolikalt väljavalitud kohast, nii et avaneks (mõistagi kaunilt illustreeritud esitähega) peatükk – «Hoor».

Kellegi nimetamine hooraks, litsiks või libuks on meie ühiskonnas üks tugevamaid solvanguid naisele. Ükski korralik tüdruk ei taha olla kutsutud litsiks, kui ta just ei juhtu olema väga teadlik seks-positiivne feminist, kes libu-diskursuse pahempidi pöörab. Ometi on hoora kuju olnud ihaldatud ja romantiseeritud kirjanduses ja kunstis. Lugematud kunstnikud on kujutanud kauneid kurtisaane, kes on nii müstilised ja kättesaamatud. Praegu ripuvad need tööd maailma suurimates muuseumites ja vähemalt koroonaaja-väliselt imetlevad neid iga päev sajad ja tuhanded inimesed.

Iseloomustusi naistegelasest kui korraga neitsist ja hoorast, lõbutüdrukust ja madonnast, langenud naisest ja pühakust oleme ilmselt tüdimuseni lugenud kõikvõimalikest kirjandusklassikasse kuuluvatest teostest. Naistepäeva puhul uurime, kuidas aga on uuemad kunstnikud selle teemaga suhestunud, igivana arhetüübi enda kasuks tööle pannud ning mida neil veel sellesse teemasse lisada on?

Natalie Mei «Naised» (1928). FOTO:
Natalie Mei «Naised» (1928). FOTO: Foto: Eesti Kunstimuuseum

Aga esmalt väike tagasivaade. Kohe pärast avamist mitmel pool meedias figureerinud Eesti vanema kunsti uuelt püsiekspositsioonilt Kumus leiab teiste seas Natalie Mei teose «Naised» (1928). Näiliselt standardse pealkirja taga peitub vihje: kujutatud naised kannavad boad ja loori ning omas ajas skandaalseid lahtisi jakihõlmasid – need sümbolid viitavad prostituudiametile. Nii sai Meist 1920. aastatel Eestis ainuke naiskunstnik, kes seda teemat käsitles. «Enamasti on prostituute kunstis kujutatud meeste perspektiivist, romantilise või hukkamõistva alatooniga,» kirjeldab teose saatetekst. «Mei hoidub neist stereotüüpidest ja toob selle asemel välja naiste nõrgema positsiooni ühiskonnas.» Mei kujutas neid naisi nii, nagu varem ei olnud eesti kunstis kujutatud, tema nägemus prostituutidest oli teistsugune kui tema kaasaegsetel, näiteks Wiiraltil ja Vabbel.

Võib ju mõelda, miks ei ole naiskunstnikud erinevalt oma meessoost ametikaaslastest ajalooliselt eriti lõbutüdrukuid kujutanud. Eks naiskunstnikel ongi olnud vähem aega kunstiajaloos pildil olla, samuti ei käinud ilmselt naised lõbumajades ja neil puudus selle ameti esindajatega suurem kokkupuude kui ehk vaid tänaval. Samas võib arvata ka seda, et tabuteemat kujutades võis niigi nõrgal positsioonil olev naiskunstnik sattuda ka ise libustamise (ingl k slutshaming, tähendust vt Feministeeriumi sõnastikust) ohvriks. «Naiskunstnik samastub pilt-kujutisel sooaspekti kaudu omasoolisega,» kirjutab ka kunstnikest õdesid Meisid uurinud kunstiajaloolane Kai Stahl.

«Ma olen harjunud endast mõtlema / kui idaeuroopa libust,» kirjutas Piret Karro märkmikus, mis oli eksponeeritud eelmisel aastal Vaal-galeriis koos Laura Põllu loominguga näitusel «Ajan nahka». Eri paikades Euroopas elanud Karro ei tunnista libu kui solvangut, kuid näeb seda osana oma identiteedist.

End ise libuks kutsudes asetab ta end haavatavasse positsiooni, samastades end kõigi nende inimestega, kes ühel või teisel viisil on kogenud seksuaalset ahistamist või stereotüübiks taandamist. Karro on teadlik omaenda positsioonist – olles Eestist, naine ja vabakutseline, on ta ka ise tõenäolisem libustamise ohver, mis üldjuhul tabab just nõrgemate ühiskonnagruppide esindajaid, sealhulgas mitte­valgeid ja queer-inimesi.

Piitsutamis-performance

Kunstirühmitus Pink Punki aktsioonis «Fair Deal» (2003) seisid Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees (mõnel korral kasutati ka asendusliikmeid) peokleitides ja rohke meigiga suurlinnade tänavatel, käes silt: Give us money, we are pretty. Nemad kehastasidki neid «Ida-Euroopa libusid», kelle väärtust mõõdetakse vaid välimuse alusel. Kui Mei vaid kujutas naisi boa ja looriga, tõmbavad Karro ning Jõgeva-Kalamehe duo need juba endale selga.

Kui Mei töö jättis veel võimaluse mõelda, et kunstniku ja lihtsate aguliinimeste vahel on sein, seisuse vahe, siis Pink Punk pani inimesed Central Parkis tõega vastamisi: meie olemegi need Ida-Euroopa libud, kellest te palju ei arva, kes ei riietu maitsekalt, kes teevad lihtsaid töid, kes abielluvad kodakondsuse saamiseks ja keda teie mehed salaja piiluvad.

Sandra Jõgeva performance «Kadalipp» 2007. aastal kunstihoones. FOTO:
Sandra Jõgeva performance «Kadalipp» 2007. aastal kunstihoones. FOTO: Foto: KKEKi arhiiv

Sandra Jõgeva on tegelenud ka seksitööd tegevate naiste võimestamisega oma dominaatriksiks kehastumise projektides. Tallinna Kunstihoone 2007. aasta näitusel «Kehaturg», kus erinevad kunstnikud tegelesid keha müümise temaatikaga, viis Jõgeva läbi hiljem kuulsa ja siiani tihti meenutatud performance’i «Kadalipp», mille käigus said saali sisenenud ja sealt lahkunud meeskülalised dominateks kehastunud naiste käest piitsa. Kusjuures nende tausta ehtisid kõik need sõnad, mida siinses artiklis on juba mitmeid kordi kuuldud: lita, slut, libu, street walker, hoor. Need on sõnad, mida enda kohta võivad kuulda ja ilmselt on kuulnud nii üksikemad, peaministrid kui Tiktoki tüdrukud.

Sellised üritused ei leia alati mõistmist ka kunstiringkondades. Jugoslaaviast pärit kunstnik Tanja Ostojići kehastas oma performance’is «I’ll be your angel» 2001. aasta Veneetsia biennaalil toonase peakuraatori ja üldse ühe ajaloo kuulsaima kuraatori Harald Szeemanni eskort-tüdrukut. Ta saatis neli päeva Szeemanni kõikjal, alates pressikonverentsist kuni VIP-avamispidudeni.

Võim oli justkui selgelt Szeemanni poolel – tema oli kuulus, rikas, oluline šveitsi kuraator. Ostojić pigem tundmatu Jugoslaavia päritolu noor naiskunstnik, kes täitis rolli, mida on enne teda täitnud ilmselt miljonid teised naised – naeratas malbelt ja vaatles meest imetlusega, kandis nappi kleidikest. Ometi õnnestus kunstnikul vajutada sellega niivõrd valusale punktile, et Szeemann ei kaasanud hiljem Ostojići ühtegi oma projekti ning kunstniku enda väitel ei ole ta pärast seda üldse enam saanud Šveitsis esineda ja Szeemann ei lubanud tal levitada teosest tehtud videot. See oli pea kakskümmend aastat enne #metoo-d ja tegu oli performance’i, mitte päris juhtumiga, aga võimustruktuuride paljastamine mõjus juba siis ränga piitsahoobina.

Libustamine internetis

Kunstnik Maria Metsalu on oma töödes käsitlenud hoora küsimust mitmel tasandil. «Mademoiselle X» (2018) tõi ühte tegelaskujusse kokku kõikvõimalikud naist kui saatanat käsitlevad müüdid ja arhetüübid. Lavastuses «Svakom» (2016), mida ta hiljem on edasi arendanud ka video formaadis, uurib ta oma keha videokaameraga, lubades vaataja kõige salajasematesse kehasoppidesse. Ta toob oma keha näitel sisse noore naise positsiooni internetimaailmas: mil määral saab naine otsustada, kuidas ja kui palju teised internetikasutajad teda näevad?

Maria Metsalu lavastus «Svakom» (2016).
Maria Metsalu lavastus «Svakom» (2016). Foto: Sophie Van Veen

Ühest küljest on kaamera Metsalu enda käes – ta juhib ise selle liikumist ja näitab seda, mida tahab. Samas jääb tõlgendusvõimalus ikkagi vaatajale. Keda me siis näeme? Kas emantsipeerunud naist, kes omab keha üle võimu, või maskuliinse internetimaailma ohvrit, kelle keha saab online-seksitööstuse osaks enne, kui ta seda kartagi oskab?

Sonja Yakovleva «Queens of Croisette» (2021). FOTO:
Sonja Yakovleva «Queens of Croisette» (2021). FOTO: Foto: Roman-Sten Tõnissoo
Sonja Yakovleva «Hotel du Roc» (2021). FOTO: Roman-Sten ­Tõnissoo
Sonja Yakovleva «Hotel du Roc» (2021). FOTO: Roman-Sten ­Tõnissoo Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Praegu Temnikova & Kasela galeriis kokkuleppel avatud näitusel näeb vene juurtega Berliini kunstniku Sonja Yakovleva töid, kes oma töödes kasutab internetipornost laenatud anonüümseid naisekujusid, andes neile uue ja võimestatuma elu. Ta kujutab neid uutes situatsioonides, mis tunduvad olevat lõbusamad ja vabamad kui need, mis neile algselt ette nähtud olid. Nad on küll jaburates poosides ja alasti, kuid seejuures eneseteadlikud ja põrnitsevad jultunult vaatajale otsa, nagu tahtes küsida: ja mida sa siis ootasid? Sest oodatakse ju ikka salapärast kurtisaani, hukatuslikku femme fatale’i või siis hoor-nunna, kes täidab oma käskija kõik soovid, päästab meesgeeniuse ängist, ohverdab enda ja sureb lõpuks traagiliselt.

Nii et erinevalt meeskunstnikest, kes on kogu kunstiajaloo täitnud oma armukeste ja lõbumaja külastuste jäädvustustega, on kaasaegsete naiskunstnike lähenemine samale teemale üldjuhul mitmekülgsem. Nad on hoora arhetüüpi kasutanud oma töödes selleks, et juhtida tähelepanu naise positsioonile ühiskonnas, võimestada ennast ja teisi naisi, laiendada arusaamu naise kujutamise viisidest ja naise seksuaalsusest, rääkida seksitöö rollist, sotsiaalsetest suhetest, immigratsioonist, internetiajastust ja võimust.

Selliste sõnadega sulgubki tänane peatükk ja naistepäeva pidustused võivad alata. Kõik hoorad ja madonnad, pühakud, neitsid ja femme fatale’id elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

Märksõnad
Tagasi üles