R, 9.12.2022

PM Poolas ⟩ Koondise «ema», kes suudab vajadusel isegi lennuaegu muuta

Mariel Gregor
Koondise «ema», kes suudab vajadusel isegi lennuaegu muuta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kristel Berendsen Torunis tööpostil.
Kristel Berendsen Torunis tööpostil. Foto: Erakogu
  • Lõbusad lood teivastega
  • Doha MMil aitas Berendseni otsustav tegutsemine Magnus Kirdile kiirelt abi saada
  • Ootas kilekott käes finišis potentsiaalset oksendajat
  • Tiimijuht annab vajadusel sportlastele ka oma riided selga

Kergejõustikuliidu saavutusspordi juht Kristel Berendsen tegutseb Eesti koondise tiitlivõistlustel koondise juhina. See töö eeldab ülikiiret reageerimisvõimet, pingetaluvust, julgust ja vahel ka reeglitest möödahiilimist. Kõik selleks, et sportlased saaksid endast parima anda. Üheagselt tuleb olla ametnik, treener, psühholoog, reisikorraldaja ja palju muud.

Suur töö tuleb ära teha juba enne võistlusi, Berendseni kanda on kogu koondise koostamise protseduur, reisigraafikud ja kohapealne organiseerimine. Näiteks Toruni EMile tulles oli Varssavis ümberistumiseks liiga vähe aega. «Ja järgmine lend oleks läinud alles kaheksa tunni pärast. Mõtlesin siis, et küsija suu peale ei lööda, kirjutasin LOTi ning küsisin, kas äkki saaks meie esimest lendu varasemaks tõsta või jätkulendu hilisemaks,» räägib ta naerdes. «Suureks üllatuseks kandiski see vilja ja lennuaega nihutati. Poleks uskunud, et nii saab teha,» kirjeldab ta üht viimatist seika.

Samas hotelliga läks kehvemini ning eestlased pandi Berendseni palvele vaatamata ainsasse linnast väljas asuvasse hotelli. «Tegin eraldi taotluse, et mitmevõistlejal (Risto Lillemetsal) oleks mugavam, aga sellele ei tuldud vastu.»

Kohapealne aeg on paras hullus, jooksvalt tuleb lahendada väga erinevaid probleeme. Näiteks Tony Nõu kohta teab Berendsen, et Nõu pärast jooksu peaaegu alati oksendab. Nii läks ta korraldajate juurde ja ütles, et kuskile finišiala lähedale pandaks üks prügikast. «Aga nad ei tahtnud mind kuulda võtta. Ütlesin seepeale, et viskan talle siis kilekoti, seda ka ei lubatud. Aga olin oma kilekotiga jooksu lõppedes igaks juhuks valmis. Selliseid asju püüan ma alati ette mõeldes teha.»

Kristel Berendsen koos tõkkesprinterite Diana Suumanni ja Kreete Verliniga.
Kristel Berendsen koos tõkkesprinterite Diana Suumanni ja Kreete Verliniga. Foto: Erakogu

Vajadusel tuleb Berendsenil kehastuda ka treeneriks. Seekord oli Torunis kaasas vaid üks treener Art Arvisto, sest rohkem kohti nii väikesele delegatsioonile ei antud. Nii aitab Berendsen tõkkejooksjatel esimesele tõkkele minekut timmida, hüppajatel samme sättida jms. Õnneks on tal endal samuti kergejõustiku taust kaugus- ja kolmikhüppajana, ta osales 2005. aastal kaugushüppes ka Madridi sise-EMil.

Torunis pidi Berendsen valima, kas osaleb «oma päris tööl» ehk tiimijuhtide koosolekul või abistab samal ajal areeniga tutvuvaid sportlasi. «Kuna koondises olid pea kõik esimest korda tiitlivõistlusel ja üsna noored ka, siis muidugi aitasin sportlasi.» Lisaks püüab ta samal ajal sotsiaalmeedia jaoks mõned videod ja fotod teha ja suhtleb ajakirjanikega, kel on alati palju küsimusi ja muresid.

Üks suur teema suurtel võistlustel on teivaste transport. Et Eesti koondises on alati mitmevõistlejad, tuleb nende teibad samuti võistluspaika saada. Kõik lennukompaniid teibaid aga üldse ei transpordi, mistõttu on see omaette logistiline masterplaan. Seekord saabusid teibad ühe alaliidu juhatuse liikme abil probleemideta maad mööda mikrobussiga.

Markantseim teivaste transporti puudutav lugu pärineb mõne aasta tagant, mil alaliidu peasekretär Sirje Lippe püüdis ühe lennukompaniiga teivaste transporti organiseerida ja talle öeldi, et need on liiga pikad ja soovitati jupp maha saagida ning hiljem kokku liimida…

Berendseni karjääri suurim teivasteprobleem prineb Rio olümpialt, kus meie mitmevõistlejad olid varakult kohal ja vajasid ka treeningul teibaid.

«Käisin mööda hiigelsuurt olümpiaküla neid teibaid otsimas ja lõpuks olin kuskil tohutu suures laos, kus oli asju alates madratsitest kuni hambaorkideni ja minu teivastest ei paistnud keegi midagi teadvat. Ühel päeval saadeti teibad valele staadionile, üks reka sõitis siis mööda Rio linna ringi ja püüdis neid õigesse kohta toimetada,» meenutab ta.

Ka tavapagasiga võib probleeme tekkida. Sportlase jaoks on oluline, et tal oleks kindlasti olemas võistlusriietus ja jalatsid. Seetõttu palub Berendsen need alati käsipagasisse panna. «Aga vahel mõni unustab, kellel läheb pagas kaduma. Amsterdami EMil andsin Eleriin Haasale enda pikad dressid, vahel oleme teiste koondislastega kamba peale saanud puuduva komplekti kokku.»

Kristel Berendsen koos oma hoolealustega lennujaamas.
Kristel Berendsen koos oma hoolealustega lennujaamas. Foto: Erakogu

Tiimijuht peab tihti kehastuma ka psühholoogi rolli. «Ajaga saab selgeks, milline keegi on. Sellest lähtuvalt on ka minu suhtlus sportlastega. Mõnda ei tohi üldse torkida, mõnel on treener nii närvis, et tuleb hoopis teda rahustada. Mida paremini neid tunnen, seda lihtsam on tiitlivõistlustel. Näiteks siin Torunis on noor koondis ja neid sportlasi tean ma alates noorteklassidest väga hästi. Tekib usaldus ja palju lihtsam on asju ajada,» kirjeldab ta oma laia ampluaad.

Suuremate koondistega tuleb ka näiteks hotellitube broneerides hoolikalt mõelda, keda tohib kellega ühte tuppa panna. Mõned ütlevad ise, kellega nad tahavad või kindlasti ei taha koos olla. «Kui on näiteks kaks naissportlast ja nad teevad ühte ala ja on konkurendid, siis ega neid ei saa ühte tuppa panna.»

Torunis oli Berendsen toakaaslaseks koondise pesamunale Lilian Turbanile. «Tema ütles mulle ükspäev, et mul on unistuste töökoht – saan käia suurvõistlustel, aga ise ei pea võistlema. Mu töö väga meeldib mulle, aga tegelikkuses eeldab see päris head stressitaluvust ja vahel tuleb ka enda jaoks võõraid inimesi natuke kamandada,» tunnistab alates 2016. aastast tiimijuhina tegutsev naine. 

Päästis Dohas Kirdi hullemast

Toruni EM möödus suuremate viperusteta, ent Doha MMil oli mitmeid ärevaid hetki. Tänu Berendseni otsustavale tegutsemisele sai õla liigesest välja visanud Magnus Kirt kiirelt arstiabi. Soovitud tulemuseni jõudmiseks tuli aga reeglitest mööda hiilida.

«Mulle meenus kiirelt, et minust 30 m kaugusel tribüünil on pealtvaatajana arst (dr Madis Rahu – M.G.) ja jooksin siis üle tribüüni toolide tema juurde. Koondise füsiolt Risto Jamneselt võtsin kaelakaardi ja andsin Rahule, sest Rahul polnud õigust alla pääseda. Ent õlg oli vaja kiirelt paika tõmmata. Kohalikud meditsiinitöötajad ei lubanud seda sealsamas teha ja lõpuks nõudis Magnus juba ise ka, et pandagu see kanderaam maha ja lastagu aidata. Õnneks saadigi õlg paika tagasi,» meenutab ta üht hirmutavamat seika oma töös.

Kui Kirt oli juba arstide hoole alla viidud, taipas Berendsen, et kohe algab odameeste autasustamine ja läks siis ääriveeri Kirdi juurde uurima, kas ta tahab tulla medalit vastu võtma. «MMi medal ikkagi, ja esimesest šokist toibunult ta tuligi käsi kaelas poodiumile.»

Teine meeldejääv saaga oli Rasmus Mägi jooksujärgse protesti esitamisega. «Protesti esitamisel on kindlad protseduurid, seetõttu tuletan enne võistlusi sportlastele samuti meelde, et esmalt peavad nemad ise kohe areenil teada andma, kui millegagi rahul ei ole või miski tundub vale. Mina olen alles järgmine lüli, kes peab ametliku protesti sisse andma. Selleks on tavaliselt aega 30 minutit kuni tund pärast ala lõppu,» kirjeldab ta.

Dohas veetis Berendsen staadioni all asuvates katakombides pea neli tundi, sest kogu protseduur liikus väga vaevaliselt. «Õnneks on tänapäeval interneti teel võimalik videoid saata ja suhelda ja nii sain meie kohtunikule Peeter Randarule Rasmuse jooksu video saata ja tema abi küsida. Internet oli seal jube kallis ja mäletan, et selle õhtu jooksul pidin vist neli korda interneti mahtu juurde tellima. Protesti esitamise protsess on kokku üks suur võitlemine, natuke on tunne nagu oleksid kohtus.»

Nazarov: aastatega tekkinud usaldus teeb elu lihtsamaks

Toruni sise-EMil 60 m jooksus Eesti rekordit uuendanud Karl Erik Nazarov on üks neist sportlastest, keda koondise juht Kristel Berendsen läbi noortekoondiste aastaid tunneb. Nazarov ütleb, et seetõttu on ka temal mugavam asju ajada ja suhelda.

Torunis küsis ta Berendsenilt eelmisel õhtul, kas too saab temaga stardihommikul koos areenile sõita. «Enne tähtsaid starte on hea kellegagi lihtsalt niisama rääkida, see aitab mõtted jooksult korraks eemale saada,» ütleb Nazarov.

«See on väga oluline, et ta tunneb meid juba mitmeid aastaid ja teab seetõttu ette, milline keegi on ja mida soovib. Mõni ei tahagi rääkida, mõni tahab aga väga pikalt jutustada. Aastatega on tekkinud usaldus ja see teeb elu lihtsamaks. Lõpuks call-room´i jõudes on Kristeli töö tehtud ja edasine sõltub juba minust. Tema saab siis etteastet nautida,» lisab Nazarov.

Märksõnad
Tagasi üles