P, 27.11.2022

Tulemöllus lõppenud lapsepõlv – meenutused Tallinna pommitamisest 77 aastat tagasi

Raimo Pullat
, ajaloolane
Tulemöllus lõppenud lapsepõlv – meenutused Tallinna pommitamisest 77 aastat tagasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 13
Vaade märtsipommitamise käigus kannatada saanud hoonele Vana-Posti ja Suur-Karja tänava nurgal rünnakule järgnenud päeval.
Vaade märtsipommitamise käigus kannatada saanud hoonele Vana-Posti ja Suur-Karja tänava nurgal rünnakule järgnenud päeval. Foto: K. Eerme/Rahvusarhiiv

Sünnilinna Tallinna pommitamine oli lapsele kohutav elamus. Nn Stalini jõulupuud valgustasid järsku kogu linna ja siis saabus pommitajate esimene laine. Tänaseni on meelde jäänud tulemöll, lausa põrgu. Surmatoovate lõhke- ja süütepommide kärgatused, lendavate kildude vilin, põlevate puitmajade kohutav kuumus, põgenevate inimeste hala. Kuna meie kodu naabruses oli väike laskemoonaladu, tegi see asja veelgi hullemaks.

Olime emaga kahekesi kodus. Nii meie maja kui ka kõik naabermajad põlesid laustules. Leegid tungisid tuppa. Vaevalt suutsime haarata mõningad riietusesemed ja toppida need kohvritesse. Ema pääses viimasel hetkel, enne kui meie maja pesuköögi lagi sisse kukkus. Pagesime Tartu maantee 39 kivimaja keldris olnud suhteliselt suurde varjendisse, mis oli naabruskonna õnnetuid kodu kaotanud ja masenduses elanikke pilgeni täis. Olime nagu kilud karbis.

Varjendist lahkudes ja läbi tule joostes leidsin naabermaja hoovist väikese kelgu, mille peale ladusime emaga paar kohvrit ja alustasime teed linnast välja. Kuna lund oli vähe, oli Lasnamäest ülesminek küllaltki vaevaline.

​Edasi liikusime Tartu suunas, linnast kaugemale ja kaugemale. Põgenikke oli palju. See õnnetute tulv meenutas pikka vangivoori. Lisaks kohutav suits ja ving, mis püsis linna kohal veel paar nädalat ja on meeles tänaseni. Otsisime teeäärsetest taludest öömaja ja sooja. Lõpuks halastasid meile ühed talunikud ja saime peavarju. Selle suure talumaja põrandal magas juba paarkümmend inimest. Ma ei unusta kunagi selle talupere abi ja kaastunnet.

Pöördeline muutus

Isast ei teadnud me midagi, kuna ta oli tol traagilisel ööl Rakveres. Minu armas sünni- ja kodulinn oli raskelt haavatud: 1944. aasta märtsipommitamises hävis pool Tallinna. 9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv.​

Olin siis 9-aastane poiss. Olime kaotanud oma kodu, mis asus Heeringa (Turu) tänaval Johansoni paberivabriku ja Vellamo limonaaditööstuse vahel. Hiigeltulekahjus hävis kogu puithoonestik piirkonnas, mille keskel asub praegu keskturg. Säilisid vaid paar paekivihoonet, hävinud majade korstnad koos tulemüüridega ja mõned üksikud kõrbenud viljapuud.

Tallinna elanikkond jagunes nüüdsest kahte ossa: need, kellel oli kodu, ja need, kes jäid lageda taeva alla. Selliseid õnnetuid oli ligi 20 000 inimest. Isal-emal tuli alustada nullist. Juba 1940. aastal olid Nõukogude võimukandjad isalt rekvireerinud alles ostetud uue Opel Admirali.

Märksõnad
Tagasi üles