Uued piirangud panevad üksikvanemad raskesse seisu

Nii üksikvanemal kui ka lapsel pole pidevalt koduseinte vahel olles võimalik pingeid ja stressi veel kellegagi jagada. Foto on illustratiivne. FOTO: Mihkel Maripuu

Alates homsest ei tohi ka 1.–4. ­klassi õpilased suurenenud koroonaohu tõttu vähemalt kuu aja jooksul koolihoones viibida. Postimees uuris, kuidas üksinda last kasvatavad vanemad selles olukorras hakkama saavad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Üksikema Liina (nimi muudetud) on enda sõnul teistega võrreldes vähem keerulises olukorras. Tema esimeses klassis käiv laps on iseseisev ja suudab väga palju ise ära teha. Suureks plussiks peab Liina tööd kodukontoris. Seega otsest toetust ta riigilt justkui ei vaja, aga veel ei tea ta, kas tema palk olukorra tõttu kannatab või mitte. «See hirm tekitab omajagu stressi,» sõnas ta.

Hullem lugu olevat aga sellega, kuidas koroonast lähtuvad piirangud mõjutavad vaimset tervist. «Me oleme lapsega ­väga sotsiaalsed ja kui peame olema liiga kaua sotsiaalses isolatsioonis, tekitab see väga suuri pingeid,» lausus ta. Tema sõnul on see üksinda last kasvatavatele vanematele kitsaskoht: mõlemal, nii vanemal kui ka lapsel puudub võimalus pingeid ja stressi veel ühe täiskasvanuga jagada.

Mitmeid murekohti

Murekohti on veel: laps vajab koolitööde tegemiseks arvutit, kuid neid on pere peale vaid üks. Kui omavahel peavad arvutit jagama laps ning kodukontoris töötav vanem, võib olukord Liina sõnul keeruliseks minna.

Toomas (nimi muudetud), kelle laps käib kolmandas klassis, saab praegu käia vaid kohapeal tööl. Temal ei ole oma töö iseloomu tõttu võimalik kodust tööplatsi sisse seada. Koroona pärast on paljud asjad paigast nihkunud, nii ei ole ta kindel, mida tulevik toob. ­Väga enesekindel ta tööst rääkides ei ole.

«Kui peaksin tänase seisuga koju jääma ja palk kaoks, siis reservidest ma elan üle selle mõne kuu, aga siis on juba jama majas ning hakkad mõtlema, kui kaua ja kui kaugele sa nii jõuad,» lausus ta. Ometi on vaja leib lauale tuua. Kui aga otsida uut tööd, siis tuleb mõelda selle peale, kuhu lapsed viia või jätta.

Toomas sõnas, et ta kaaluks ka haiguslehe võtmist. «Kindlasti paljud tegid seda juba eelmine aasta, aga see ei ole jätkusuutlik,» ütles ta. Kõige rohkem on tal ­kahju neist üksik­vane­matest, kes on juba kaotanud või peagi kaotavad töö.

«See on kahe otsaga asi. Ühest küljest neil lapsevanematel, kes saavad koju jääda, jookseb mingil hetkel juhe kokku. Ma tean, mida tähendab lapsega palju üksi olla. Ma tean, kuidas see mõjub,» kõneles Toomas. Seevastu on edasi tööl käivate vanemate lapsed tihtilugu üksinda. «Selles mõttes võitjaid pole,» leidis Toomas.

Tal on ka teatav hirm kaugõppe ees. «Eelmisel aastal läks kohati päris keeruliseks. Ise peab oluliselt rohkem asjadega kursis olema,» selgitas ta.

Hea lahendus puudub

Eesti Tööandjate Keskliidu kommunikatsioonijuht Elina Kink tõdes, et head lahendust üksikvanematele pole.

«Nii töötajate kui ka tööandjate jaoks on olukord äärmiselt keeruline. Ettevõtted on suunanud kodukontorisse tööle need inimesed, kelle töö seda võimaldab, kuid see pole paraku alati lahendus,» rääkis Kink.

09.03.2021 11.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto