Covidi kiirtestid: kuidas need toimivad ja mis on nende tähendus

Kiirtest tehakse sarnaselt gripitestile nina limaskesta proovist ja see hindab veres tekkinud viirusevastaseid antikehi.  FOTO: Madis Veskimägi

Kiirtestide teema praeguses koroonapandeemias ulatub Eestis tagasi eelmise aasta aprilli, kui tolleaegne välisminister Urmas Reinsalu seisis aktiivselt nende kasutussevõtu eest, vastu oli aga valitsuse kriisikomisjoni liige sotsiaalminister Tanel Kiik. Toona olid kõne all antikehasid tuvastavad kiirtestid. Nende roll aga ongi veidi teine kui antigeene ehk siis haigustekitajat ennast tuvastavatel testidel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kiirtestide ajalugu ulatub aga tagasi 1950ndatesse, nii et tegu pole mingi äsja leiutatud tehnoloogiaga. 1956. aastal leiutati esimene lateraalsel immunodifusioonil (lateraalne tähendab külgsuunalist ja immunodifusioon seda, et immuunvastust tekitavad komponendid liiguvad difusiooni ja kapillaarjõudude tõttu, näiteks õhukesel paberiribal) põhinev reumatoidse artriidi test. Sellele järgnes 1959. aastal insuliini mõõtmise test radioaktiivselt märgitud antikehadega. Ja 1980ndetel pandi alus immunotestidele, kus tulemus oli n-ö värviline ja radioaktiivseid märkaineid polnud enam vaja kasutada.

Kiirtestide toimimispõhimõte haakub veidi ka eestlastele nii omase rahvusliku uhkusega. Selle aluseks on lühiajaliselt Esimese maailmasõja lõpukeerises Tartu Ülikooli botaanikaaia professori ametis olnud Mihhail Tsveti poolt kromatograafiameetodi leiutamine 20. sajandi alguses, mil ta töötas Peterburis. See Itaalia-Vene päritolu õpetlane sai olla Tartus 1917. aastast 1918. aasta alguseni, kui pidi Esimese maailmasõja lõpus sakslaste pealetungi eest lahkuma Voroneži, kus ta 47-aastaselt kurgupõletikku suri.

09.03.2021 11.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto