N, 1.12.2022

Kuurist sai kunstikogukonna meelispaik

Sander Silm
, Maa Elu kaasautor
Kuurist sai kunstikogukonna meelispaik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hoolimata laiast kaubavalikust on käsitöö müük Kunstikuuris isegi teisejärguline, kuna siin toimuvad lisaks töötubadele ka näitused ja kontserdid ning suvel toimib Kunsti­kuur isegi infopunktina.
Hoolimata laiast kaubavalikust on käsitöö müük Kunstikuuris isegi teisejärguline, kuna siin toimuvad lisaks töötubadele ka näitused ja kontserdid ning suvel toimib Kunsti­kuur isegi infopunktina. Foto: Elin-Saskia Silm

Rõuge aleviku vaieldamatu maamärk – Rõuge kunstikuur – on praegu justkui talveunes. Tegelikkus on aga hoopis teine, sest maja katva lumevaiba all käib vilgas valmistumine suveks.

Rõuge südames on võimatu mitte märgata rootsipunast maja, mis kannab uhket nime Kunstikuur. Kuraditosin aastat tagasi, kui Lya Veski ja Annika Kevvai koos teiste hakkajate naistega siin tegutsema asusid, oligi see sõna otseses mõttes kuur, millel oli muljetavaldav ajalugu. Kunstikuuris oli pikki aastaid tegutsenud kokkuostupunkt ja kuuri uhkes võlvkaartega keldris hoidis kohalik, üle tänava asuv piimameierei eelmise vabariigi aegu oma piimatooteid.

Pärast Eesti taasiseseisvumist lõpetas kokkuostupunkt töö ja jäi tasapisi lagunedes ootama uut elu. Nii jäigi vana hoone silma Rõuge käsitöönaistele, kes olid just otsimas kohta, kus müüa oma tooteid. Vallaga löödi käed, ettevõtlikud naised koristasid hoone ära ning panid juba esimesel aastal oma näputöö sinna müüki.

Rõuge Kunsti­kuuri üks vedaja Lya Veski.
Rõuge Kunsti­kuuri üks vedaja Lya Veski. Foto: Elin-Saskia Silm

Annika sõnul oli algselt plaanis teha kuuri ainult müügilett, kuid piltlikult öeldes hakkas maja kasvama koos naiste ideedega. Kokkuostu ruumidesse toodi kangasteljed, keldrist kujunes välja Moosikelder, kus hakati müüma kohalike talude toodangut, ning tööle hakkasid töötoad.

Mullune kevad oli Kunstikuuri jaoks märgiline – täitus naiste kauane unistus ning ­Leaderi programmi toel läbis Kunstikuur põhjaliku renoveerimise. Kohati oli renoveerimine isegi nii põhjalik, et kunded heitsid ette – mis kuurist me nüüd enam räägime. Kuid praegu on kuur selline, et õpitubasid saab teha aasta ringi, majja toodi vesi, mis omakorda tähendab, et maja pererahvas ei pea suuri veekanistreid enam käe otsas tassima.

Endise kuuri hõng on ikka majas sees – naised lasid kuuri ühe osa soojustada ainult väljast ja sisse jäi sama vana laudis, kusjuures perenaised keelasid ehitajatel isegi vana tolmu laudadelt maha pühkida.

Pigem kultuurikuur

Kunstikuuris on müügis peaasjalikult Võrumaa käsitöö, oma toodangu on müüki toonud sadakond käsitöömeistrit. Lisaks põnevale käsitööle pakutakse hooajal kunstikuuri Moosikeldris kohalike talude toodangut, näiteks talumune, kasemahla, kuusevõrsemoosi, mis on Põllumajandus- ja Toiduameti poolt tunnustatud tegijate valmistatud ja külastajate suur lemmik.

Hoolimata rikkast kaubavalikust võib öelda, et käsitöö müük on kunstikuuris teisejärguline. Toimuvad ju seal igasugused töötoad, näitused ja kontserdid.

Tõsi, koroona-aasta on teinud oma korrektiivid. Mullu jäid ära kontserdid, kuid töötoad siiski toimusid. Annika sõnul ongi nendel töötubadel nüüd mõnus rütm – talvel käivad töötubades kohalikud inimesed ja suvel Rõugesse tulnud puhkajad.

Varem oli töötubadega raske, kuna kunstikuur toimis vaid suviti. Siis olid kohalikul rahval käed-jalad tööd täis ja töötubadele polnud aega mõeldagi. Nüüd, mil majas saab tegutseda aasta ringi, seda muret enam pole – talvel käivad kuuris keraamikud ja kangastelgedel kudujad.

Koroona-aasta muutis ka kunstikuuri klientuuri. Kui varem sattus kuuri palju turiste, siis möödunud aastal neid loomulikult polnud. Nende asemel tulid siseturistid, kellest paljud sattusid Rõugesse ja Kunstikuuri esmakordselt.

„Paljude eestimaalaste jaoks oli eelmine aasta Eesti avastamise aasta ja me väga loodame, et need külastajad jõuavad järgmistelgi aastatel meie juurde,” ütles Annika.

Suveks suured plaanid

Kunstikuuri perenaistel on eelolevaks suveks uhked plaanid. Tõelisuseks on saanud perenaiste pikaaegne unistus kogukonnaköögist, kus tunnustatud köögis saavad kohalikud perenaised küpsetada leiba või teha hoidiseid ning mis võimaldab suvel käima lükata ka väikese kunstikohviku.

Lisaks tegutseb Kunstikuur kui infopunkt – turistid tulevad teejuhatust küsima ning kohalikud inimesed ja suverõugekad astuvad läbi niisama jutlema ja infot vahetama.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.

Märksõnad
Tagasi üles