Vahtra mahl juba jookseb

Vahtramahla saab koguda ka oksa lõikekohast. FOTO: Dmitri Kotjuh

Vahtra mahlajooks algab tavaliselt märtsi algul või keskel, kui lumi on veel sulamata ja maapind külmunud.

Magususest hoolimata ei raatsitud Eestis vanasti vahtramahla eriti koguda, kartes puud rikkuda. Keskmiselt on vahtramahlas meie kliimas suhkrut 3–4 protsenti. Valdav osa mahlas leiduvast suhkrust langeb sahharoosi arvele, glükoosi ja fruktoosi on napilt. Lisaks sisaldab vahtramahl orgaanilisi happeid, fenoole, aminohappeid ja peptiide, taimseid hormoone, mineraalaineid, mikroelemente ja vitamiine.

Orgaanilised happed hoiavad vahtramahla happelisena (pH jääb vahemikku 4–7). Vahtrasiirupi toiteväärtus põhineb eranditult suhkrutel, valke ja rasvu siirup ei sisalda. Küll aga tuleks mainida siirupi supersoodsat kaaliumi ja naatriumi vahekorda, see kaldub ülivõimsalt kaaliumi kasuks. Mikroelementidest on vahtrasiirupis mainimisväärselt rauda.

Vahtramahl on kasulik südamehaiguste korral ja organismi puhastamiseks. Vahtramahla on ka esile tõstetud hea oligosahhariidide allikana, mis toidavad meie soolestikus elutsevaid häid baktereid, aidates seedimist parandada ja immuunsüsteemi tugevdada.

Vahtramahl hakkab jooksma juba märtsi algul. FOTO: Margus Ansu/Tartu Postimees

Vahtramahl ja -siirup on hea mangaaniallikas, mangaan aga on hädavajalik mitme ensüümi tööks, mis tagavad organismile energia tootmise ja antioksüdantse kaitse. Samuti sisaldab vahtramahl tsinki, mis takistab näiteks ateroskleroosi süvenemist ja toetab eesnäärme tervist. Vahtramahlal täheldatakse ka palavikku alandavat toimet.

Indiaanlaste soovitusi

Kanada indiaanlaste õpetussõnade kohaselt ei ole alla 20sentimeetrise tüveläbimõõduga vahtrast saadav mahl eriti magus, pigem kibedavõitu. Märjal maal kasvavast vahtrast saab palju mahla, kuid see ei ole magus. Väga kuivas kasvukohas kasvav vaher annab vähe mahla ja mahl on kibekas.

Mahl voolab paremini puu lõunapoolselt küljelt.

Igalt puult tohib lasta mahla joosta vaid mõne päeva jooksul – mahl on puu elu. Jämedalt puult saab päevas paar liitrit mahla.

Puuritud auk tuleb pärast mahlajooksu tihedalt sulgeda samast puust valmistatud punniga.

Ühelt ja samalt puult ei ole hea lasta mahla mitu aastat järjest. Vahtramahla töödeldakse, tarbitakse ja säilitatakse nagu kasemahla.

Lehel samuti ravitoime

Ka vahtra lehel on vanarahvas täheldanud ravitoimet nagu teelehel – kriimustusele asetatud värske vahtraleht aitab sel kiiremini paraneda. Rahvameditsiinis on kasutatud vahtramahla haavade puhastamiseks.

Vahtraokstest saunavihad tuleks teha kevade lõpus või suve alguses, kui kuu on Vähi tähtkujus. Vahtraviht vetrub hästi ja vabastab naha kergesti mustusest. Mõjub nahale toniseerivalt.

Suureks kasvavad üksikud

Lisaks meile kasvab harilik vaher peamiselt Põhja- ja Kesk-Euroopas, ulatudes ida suunas kuni Uuraliteni ja lõunapoolses areaaliosas üle Balkani maade Väike-Aasiani. Puhtaid vahtrametsi, mis koosneksid ainult vahtrast (vahtrikud), meil pole, on vaid väiksemate kogumikena kasvavaid vahtrasalusid.

Noori tärkavaid vahtraid näeme kevaditi kõikjal massiliselt, aga suureks kasvada õnnestub neist üksikuil. Küll armastavad vahtralehtedega maiustada mitmed liblikaröövikud, vahtrakoort, -võrseid ja -pungi tarvitavad toiduks meeleldi nii jänesed, kitsed, hirved, põdrad kui ka hiired.

Noori vahtraid niidetakse maha võsalõikajate, trimmerite ja muruniitjatega ning sedaviisi noored puud lõpuks kaovadki. Vaher võib saada kuni 300 aastat vanaks, sirgudes selle ajaga kuni 30 meetri kõrguseks ja kuni 1,5meetrise tüveläbimõõduga suureks kerajavõraliseks puuks.

Kipub tihti kasvama mitmeharulisena, mistõttu raske lehekoorma all võivad võraharud kergesti laiali vajuda, tehes vahtrast natuke ohtliku pargipuu.

Õied puhkevad harilikul vahtral kevadel varakult enne lehtimist aprillis, õisikud on rohekaskollased ja meerikkad. Kaksiktiibviljad ehk rahvapäraselt vahtraninad valmivad septembris ja pudenevad valmides kumbki eraldi maapinnale, kattudes sügisel lehekihiga.

Kevadel juba mõne plusskraadi saabudes hakkavad vahtraseemned idanema ja noored taimehakatised trotsivad julgelt külma ja lundki. Mesinikele vaher meeldib, vanad puud annavad kuni 10 kilo õiemett.

Vahtrapuit on tugev, väga libe ja kõva, kuid üsna rabe, sellest valmistati varem suurt tugevust nõudvaid talutarbeid – tööriistade varsi ja käepidemeid, tuulamissarjade põhju jne.

10.03.2021 12.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto