K, 6.07.2022

AK ⟩ Jelena Skulskaja: «Kiilaspäine lauljatar» pandeemia ajal

Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja: «Kiilaspäine lauljatar» pandeemia ajal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter / Postimees

Me kõik saime viimase aasta jooksul teistsuguseks, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja. 

Paar aastat tagasi sattusin pidama päris mahukat kirjandusloengute sarja eriti ohtlikele kurjategijatele, kelle seas olid elukutselised palgamõrtsukad ja inimesed, kes selle elukutsega alles alustasid. Ükskõik millisest raamatust ka juttu ei olnud, küsisid mu kuulajad alati:

«Aga mis on siis moraalne kokkuvõte? Millele teos üles kutsub? Kuidas täpselt ja miks võidutsevad headus ja õiglus?»

Neid ei huvitanud absoluutselt kunstiline ülesehitus, kuid moraalne külg erutas hullupööra. Mul ei olnud õigust pärida, mis kuritegusid nad toime olid pannud, ma ei saanud vanglaametnikele nende kohta küsimusi esitada, kuid aimasin, et enamikku ei huvita õigluse ning hea ja kurja võitluse probleemid mitte seetõttu, et neil ei vedanud, et nad olid sattunud täbarasse olukorda ega tahtnud vabadusse saades sama viga korrata – arvatavasti nad ei kahetsenud ega otsinud teed lunastuse poole –, ei, nad arvasid, et kui teaksid kõike teiste inimeste kõlbelistest väärtustest, ei kordaks nad oma möödalaske, ühesõnaga: ei jääks vahele.

Minu kuulajaskonnaga töötasid psühholoogid ja õpetajad, seal juhendasid huviringe muusikud ja kunstnikud, töö järele igatsejatel lubati uksi värvida või kasvuhoones aedvilja kasvatada.

Järk-järgult tekkis minus tunne, et meie karistussüsteem hoolitseb vanglas viibivate kaaskodanike eest rohkem kui kõik ülejäänud süsteemid nende eest, kes veel vabaduses viibivad.

On üks põhimõtteline erinevus: vanglast ei saa välja enne, kui aeg on ära istutud, näiteks mitte enne kümmet aastat. Ja kevadel ei avane vaade mitte kleepuvatele lehekestele ja pungakestele, vaid kõikvõimalikele ustele, lukkudele, asfaldile. Kajakad lähevad kevadel sõna otseses mõttes hulluks: neil ei ole kuhugi mune peita, ei ole varjulist nurka, ja nad ründavad igaüht, kes mööda vanglateed läheb, kahtlustades, et tal on halvad kavatsused linnu järelkasvuga.

Märksõnad
Tagasi üles