Mari Klein: sest me ei tea teiste lugu

Mari Klein. FOTO: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS

Samasugusel kenal kevadhommikul 24 aastat tagasi ärkasin ruumis, kus piiksusid monitorid ja kõik oli valge. Järgnenud kahest nädalast on mul üksikuid häguseid katkendlikke mälestusi. Helidest, piltidest, tunnetest. Ma mäletan toru, mis vaikselt sahisedes mul hingata aitas.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma mäletan, kuidas ma ei saanud rääkida ega keerata. Ma mäletan voolikuid suus ja ninas. Mäletan hingamise raskust. Mäletan suunurkadele suruvaid riideribasid, mis hoidsid mu kopsudesse kulgevat toru parajal kõrgusel. Mäletan, kuidas lähedased mind vaatamas käisid ja tajusin nende muret ja hirmu. Mäletan rusuvaid unenägusid, mis võib-olla ei olnudki unenäod.

Kui intubatsioonitoru, tilguti ja kanüül mu küljest juba ära olid võetud, oli vaja teha veel üks vereproov. Väljendasin seejuures valuaistingut, mispeale ütles raviarst rahuliku muigega: kui sa teaksid, kui valus sul tegelikult oleks olnud, kui sa ei oleks kogu selle aja olnud valuvaigistite mõju all, ei teeks sa praegu piiksugi.

Sel hetkel jõudis mulle kohale, milline on tegelikult arstide vastutus. Kui tähtis on nende töö. Milleks on võimeline tänapäeva meditsiin. Edasises elus olen pidanud oluliseks, et mul oleks alati ravikindlustus. Kindlustunne, et sellised inimesed aitavad mind, kui ma peaksin kunagi taas abi vajama. Sellised, kes teavad, mida teevad, kes on seda aastaid õppinud ja praktiseerinud.

11.03.2021 13.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto