Eile hilisõhtul täpselt aasta tagasi hakkas Eestis kehtima eriolukord, mis pööras kõigi inimeste elu kas pea peale või vähemasti ettenägematule rajale. Kui raskelt too otsus tuli ja mida oleks sellest õppida nüüdses, kriitiliseks muutunud situatsioonis, lahkavad eriolukorra kaks peamist arhitekti.

See juhtus täpselt aasta tagasi. Mu lähikondne oli käivitanud veebruari algul Tartus Aparaaditehases klubi ning esimesele suurele sündmusele, mis oli kavandatud 13. märtsiks, pidi tulema ligi tuhat inimest. Aga samal hommikul saabus uudis, et Eestis hakkas kehtima eriolukord, ning pidu tuli päeva pealt ära jätta. Ja üldse klubi kinni panna. Aga rent ootas tasumist, kommunaalkulud maksmist. Kuna eelmisel, 2019. aastal majandustegevust polnud, ei olnud lootust ka valitsuse abimeetmetele. Naispool perest, kus on kaks last – üks käib algkoolis ja teine lasteaias –, töötab iluteeninduses, mis sai samuti eriolukorras tugevasti pihta. Ent vastsoetatud korteri laen ootas pangas maksmist.

Jüri Ratas ja Urmas Reinsalu, kahtlemata mõistsite isegi, mida eriolukorra kehtestamine inimestele põhjustab. Mis olid peamised siseheitlused, mida sellega seoses iseendas pidasite?

Ratas: Eriolukorrast oli [valitsus]kabineti aruteludes räägitud juba mõni päev enne 12. märtsi. Oli päris palju valitsuse liikmeid ja ametnikke, kes ütlesid, et Eesti ei vaja eriolukorda või et praegu ei ole selle kehtestamiseks õige hetk. Kuigi kahtlejaid oli palju, oli selge, et

Kommentaarid (20)
Copy