T, 28.06.2022

AK ⟩ Teater, mis kuulutas uut koidikut nii inimesele, kultuurile kui ühiskonnale

Hommikteater 100!
Alvar Loog
, toimetaja
Teater, mis kuulutas uut koidikut nii inimesele, kultuurile kui ühiskonnale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hommikteatri lavastus «Inimesed» (1923).
Hommikteatri lavastus «Inimesed» (1923). Foto: Alvar Loogi erakogu

Olen mõelnud, et kui ­kuldkala annaks võimaluse ­külastada vabal valikul kümmet mine­vikus toimunud teatrietendust, kulutaksin neist maagilistest ­piletitest neli ilmselt Hommikteatri töödele. Miks just neli? Sest rohkem lavastusi see ­alla nelja aasta ­tegutsenud teater ei teinudki. Esimene neist esi­etendus täna, 13. märtsil ­täpselt sada aastat tagasi hommikul kell 11.

Hommikteater on ­lühike, aga särtsu täis peatükk ­eesti teatri ajaloos. Tema legendi toestavad mitmed aegumatu glamuuriga biograafilised markerid, nagu näiteks noorelt surnud ning geeniuseks ja kunstimärtriks kuulutatud karismaatiline liider, klassivõitluse revolutsiooniline paatos, visionäärne ja kompromissitu ihalus uue esteetika järele ning trupi ­aateline vennaskondlikkus, väljapeetud anonüümsus ja ootamatult kiire lõpp.

Eelmise sajandi ­kolmanda kümnendi algus oli ­Euroopa vaimuilmas rahutu aeg, mis ­möödus Esimese maailmasõja ja Oktoobrirevolutsiooni tekitatud vaimse väärtuskriisi pohmeluses. Nooremad ja ärksamad, kel veel usku tulevikku, leidsid, et uus aeg nõuab uut inimest ning uut kunsti, sest üks ei saa teiseta. Mistap kompas ­pealekasvava põlvkonna loominguline enese­väljendus neil aastail ­rahutu inten­siivsusega oma piire nii estee­tilises, eetilises kui ka ideoloogilises plaanis. See oli aeg, mil kultuur hakkas keskeltläbi muutuma üha kontseptuaalsemaks ja poliitilisemaks. Muuhulgas leidis aina enam kõlapinda eeldus, et murranguline ja ajastuvaimu tabada suutev kunst saab välja kasvada üksnes rõhutud ja revolutsiooniliselt meelestatud ühiskonnakihtide seast.

Hommikteater sündis kodanikualgatuse korras ning kontrastiks Eesti tollaste kutseliste teatrite ideelisele tuimusele ja ­esteetilisele loidusele. Tema eesmärk oli anduda kompromissitu visionäärsusega uute ja ­ajastuvääriliste teatrivormide ­otsingule ning minna ühtlasi laval elu olusti­kuliselt kujutamiselt üle elu ideelise ­(ümber)kujundamiseni. Sealjuures tundub märkimisväärne, et teatri neljast lavastusest koguni kolme pealkirjas esineb sõna «inimene».

Ehkki trupi enese kujundlikus nimes on otsekui laetud ­lubadusena jõuliselt kohal uus algus ning värsked lootused, ­tuleneb konkreetne sõnavalik tegelikult eelkõige asjaolust, et Hommikteatri etendused toimusid pühapäeva ­hommikuti. ­Millel oli omakorda rohkem pragmaatiline kui kontseptuaalne põhjus: hingamispäeva enne­lõunal kutselised lavakunstnikud puhkasid ning saalid olid vabad – muul ajal poleks Hommikteatri seltskond neid ­lihtsalt üürida suutnud. Oma kaks esimest lavastust tõi Hommikteater välja Tallinna Saksa ­Teatris (ehk praeguse Eesti Draamateatri saalis), kaks järgmist Estonias. Kusjuures ükski neist ei jõudnud esietendusest eriti kaugemale.

Hommikteater sündis nagu punkbänd. Ilma riikliku kultuuripoliitika ideelise suunamise ja materiaalse toeta. Mitte professionaalse väljaõppe loomuliku praktilise väljundina, vaid hoopis erihariduse puudumise kiuste. Pigem protestiks kui ­enese ajaviiteks või publiku meelelahutuseks. Tõukudes mitte turu­loogikast, vaid tegijate sisemisest sunnist. Hommikteater sündis sisuliselt ühepäevaliblikana, kel õnnestus – kui sellele kujundile lause lõpuni truuks jääda – elada imekombel neli päeva. Ning võtta neist päevadest peaaegu maksimum.

Hommikteatri liider ­Aggio (August) Bachmann (1897–1923), Järva­kandi lähedalt pärit teatrifanaatik, oli trupi asutamise aegadel kõigest 23-aastane. Ta töötas Tallinnas raamatupidajana, sai korralikku palka ning kattis sellega paratamatuid puudujääke teatri eelarves. Kutsetöölt ta lahkuda ei soovinud, kuna kartis, et professionaalse ­teatraali staatus võib hakata piirama ­tema loomingulist vabadust. Ta oli Hommikteatri kolme esimese töö lavastaja ja meespeaosatäitja, tema ideekavandite põhjal valmisid kostüümid ja dekoratsioonid. Tõelisest autoriteatrist oli seega puudu üksnes originaaldramaturgia.

Märksõnad
Tagasi üles