R, 7.10.2022

Mida teha statuudiga, mida ei ole?

täiendatud kell 22:07
Alvar Loog
, toimetaja
Mida teha statuudiga, mida ei ole?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Võidukarikad (pilt on illustratiivne).
Võidukarikad (pilt on illustratiivne). Foto: Erakogu

Eile, emakeelepäeval, said eelmise kalendri­aasta loomingu eest võidupärjad kaela tublimatest tublimad meie kirjarahva hulgast. Palju õnne kõigile laureaatidele! Samas tuleb tunnistada, et sellised auhindamised koguvad alati ja vist pooleldi paratamatult halba karmat nii žüriiliikmetele kui otsapidi ka võitjatele. Sest kutsutuid on palju, ent valituid vähe. Arvukate ilmajäetute osaks jäävad alandus, hämming ja riivatud õiglustunne. Ning karistamatu vabadus rakendada fantaasiat lennukate vandenõuteooriate genereerimisse.

Sellega seoses oleks vist mõistlik teadvustada ja tunnistada kahte pealtnäha vastukäivat tõsiasja: 1) maailm on ebaõiglane (ja kirjandusauhinnad ei suuda seda ebaõiglust kuidagi vähendada, vaid pigem vastupidi); 2) žüriil on alati õigus (hoolimata sellest, et peaaegu keegi – sealhulgas teinekord ka selle üksikliikmed ise – nende kollektiivselt, ent kohati väga ebakonsensuslikult tehtud otsustega eriti nõus ei ole).

Valijad peavad võrdlema võrdlematut ning kasutama paremuse fikseerimiseks sportlikke kriteeriume, mille näiline objektiivsus on praegusel juhul täiesti eksitav. Iga sedasorti valik on žürii nägu. Igaüks, kes tunneb piisavalt vastavaid teoseid, nende autorite seltskondlikku positsiooni ning otsustajate maitset ja vennaskondlikku kuuluvust, võib vist õigustatult praalida: «Ütle mulle, kes on žüriis, ja ma ütlen sulle, kes võidab auhinna!» Ja ega selle vastu saa. Vähemalt mitte enne, kui kultuurkapital ja kirjanike liit on mehitanud žüriid vastavat (ärge küsige, millist) tarkvara kasutavate robotitega. Mida ei juhtu loodetavasti kunagi.

Kuna eesti kaasaja kirjanduse näilise koorekihi hulgas annab tugevasti tooni toimekas keskpärasus, on tipus üsna tihe. Talentide ja šedöövrite nappus ei võimalda kellelgi ega millelgi ülemäära eredalt esile tõusta. Ning seega võiks algupärase luule ja proosa (ning ilmselt ka lastekirjanduse) kategoorias koostada samal tasemel nominentide nimekirju igal aastal potentsiaalselt veel vähemalt kolm või neli, aga ilmselt rohkemgi.

Küllap oleme kõik aastast aastasse märganud, et meie isiklikud lemmikud (või vähemalt märkimisväärne osa nendest) ei pälvi isegi mitte nominatsiooni, preemiast rääkimata. Mida sellest järeldada? Ilmselt suurt midagi. Küll aga pole mõistlik teha seda ülimalt levinud viga, et eelistada teoseid, mida oleme lugenud ja mis meile on meeldinud, teostele, mida me pole lugenud, ning teha sellelt pinnalt hinnangulisi võrdlusi, mil puudub seega täielik empiiriline kate. Žüriiliikmete tehtud otsuste puhul on see tingimus täidetud. Või vähemalt peaks olema.

Samas tuleb lohutavalt ja julgustavalt tõdeda, et me elame vabal maal ning igaüks võib õigluse taastamise ja enese maitse pühitsemise õilsal eesmärgil hakata välja andma oma auhinda. Mida paljud – seni rohkem omavalitsused ja institutsioonid kui üksikisikud – ongi teinud.

Märksõnad
Tagasi üles