E, 30.01.2023

Juhtkiri ⟩ Keel ristiks kaelas?

Postimees
Keel ristiks kaelas?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Avanes Kristjan Jaagu nime kandva stipendiumi taotlusvoor.
Avanes Kristjan Jaagu nime kandva stipendiumi taotlusvoor. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees
  • Eesti keele arengukava vastuvõtmine venib liiga kaua
  • Vaja on rohkem poliitilist tahet keeleküsimust tähtsustada
  • Põhiseaduse alustalasid mitte järgiv poliitika pole kestlik

Eilse emakeelepäeva­ eelõhtul ilmus Postimehes lugu Sibe­ris eesti keelt õppivatest siinsete juurtega entusiastidest. Nende ind ja õhin eesti keele suhtes on südantsoojendav. Enamasti kohtame samasugust armastust oma emakeele vastu ka eestlaste endi seas, kuid praktikas kipuvad mõned asjad selles valdkonnas siiski ummikusse jooksma.

Keeleteema on viimasel ajal muutunud teravaks seoses aruteluga ühtse eesti kooli üle. Sellest johtuvalt käsitleti hariduse keele küsimust ka eelmisel nädalal Postimehe arvamusliidrite lõuna konverentsil. ­Arutelu käigus sõnastati tõdemus, et ­eesti keele olukorra parandamine ei ole siin elavate rahvusvähemuste ega välismaalaste, vaid ikkagi eestlaste enda teha.

Selle tegemise poliitiline väljendus on eesti keele arengukava, ­mille vastuvõtmine venib aga üle mõistuse kaua. Eelmine keelevaldkonna arengukava lõppes 2017. aastal. Uue koostamine takerdus pikaks ajaks ­vaidluste ja ametnike vastuseisu taha. Lõpuks määrati selle projekti vahemeheks Toomas Kiho, kelle juhtimisel said 2020. aastaks sisulised vaidlused peetud ja valmis arengukava ajavahemikuks 2021–2035. Nüüd kestab 2021. aasta juba kolmandat kuud, kuid kava ootab senini kinnitamisjärge riigikogus.

Vägisi tekib küsimus, kas eesti keel on riigile ristiks kaelas. Tahaks väga loota, et nii see pole. Kuid kindlasti on tarvis teada põhjusi, miks arengukava arutamine ja vastuvõtmine just riigi tasandil kuidagi edeneda ei taha. Eks seda annaks ajada nii koroona kui ka valitsuse vahetuse kaela, kuid nii pika venimise taga peab olema ka midagi muud.

Põhiseaduse alustala, et Eesti riik on loodud eesti keele ja kultuuri säilimiseks, teab igaüks. See on ­sõnades ka poliitika tegemise alus. Kuid tegu­deni jõudes kipub just keel alati ­olema valdkond, mille üle arutamist edasi lükata või mille arvel kompromisse teha. Nõndasamuti on lood kultuuriga, millele juhtis Postimehe arva­musveebis hiljuti tähelepanu Helen Sildna («Eesti kultuuripoliitika vajab restarti», 11.03). Tundub, et väärtused, millele meie riik üles ehitati, on paigast nihkunud.

Nõnda on poliitiliste erimeelsuste tõttu ühtse eesti kooli loomist 30 aastat edasi lükatud. Peale selle, et jätame siin elavad vene rahvusest noored riigikeele oskamatuse tõttu elus kehvemasse seisu, takistab selgete keeleteemaliste otsuste ja arengukava puudumine eesti keele arengut ka muudes valdkondades peale üldhariduse. Niiviisi on oht, et see ilus torn, meie riik, mis on üles ehitatud põhiseaduse juhtmõttele, hakkab otsast varisema.

Tegudeni jõudes kipub just keel alati olema valdkond, mille üle arutamist edasi lükata või mille arvel kompromisse teha. Tundub, et väärtused, millele meie riik üles ehitati, on paigast nihkunud.

Eesti keele arengukava enda alus number üks on just maine ja hoiakute kujundamine riigikeele suhtes. Siinkohal saaksid poliitikud ise strateegiat ellu viima hakata, teha eestlastele emakeelepäevaks hilinenud kingitus ja alustada kiiremas ­korras eesti keele arengukava menetlemist, et see saaks lõpuks vastu võetud. Nii oleks kindel, et meie juhtide suhtumine riigi­keelde on selle ­tähtsuse vääriline. Ei ole mitte mingisugust põhjust, miks see protsess veel venima peaks.

Märksõnad
Tagasi üles