Mihkel Laan: (eba)õiglasest äraminekust õiglase üleminekuni?

FOTO: Mihkel Maripuu

Euroopa Liit ja Eesti on võtnud suunaks jõuda aastaks 2050 kliimaneutraalsuseni. See tähendab, et 30 aasta jooksul tuleb üle minna majandusele, kus kasvuhoonegaase ei teki rohkem, kui ökosüsteem parasjagu siduda jõuab. Sellest lähtuvalt on viimase aasta jooksul fookusesse võetud Ida-Virumaa, kus põlevkivielektrile ja sellega seotud valdkondadele on vaja leida asendus. Lahendamist vajab küsimus, kuidas nn õiglase ülemineku protsess Ida-Virumaal peaks toimima, kirjutab Ida-Virumaa vesiniku klastri liige, geograaf Mihkel Laan.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Õiglane äraminek

Viimased 30 aastat on Ida-Virumaad iseloomustanud äraminek. 220 000 elanikust on alles veidi üle 130 000. Vahe on Tartu linna jagu. Ühelt poolt on see loomulik ja mõistetav. Forsseeritud suurtööstus, mida toetas massiline sisseränne, ei saanudki olla kestlik. Nagu ei olnud seda meie õnneks ka Nõukogude Liit. Nii oli Ida-Virumaa kiires ärakukkumises 1990ndatel kindlasti ka positiivset: õhk läks puhtamaks ning paljuski lahkusid ju need, kes siia päriselt ei kuulunud. Teisalt on küsimus, millise ajani on võimalik väita, et aset leidnud protsess on «õiglane äraminek» ehk loomulik kohandumine ja kust hakkab ebaõiglus. Kas Eesti riigi vaates on regionaalpoliitiliselt tehtud kõik, et algsest õiglasest äraminekust ei saaks ebaõiglane äraminek (loe: tasakaalustamata ning sotsiaalmajanduslikke probleeme tekitav kiire kahanemine)?

17.03.2021 19.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto