AK ⟩ Kelmiromaan Uue Maailma meestest-naistest

Roland Tõnisson, «Uue Maailma hällilaul». FOTO: Raamat

On sündmusi ja ajalooperioode, mille poole pöörduvad kirjanikud ikka ja jälle. Viimane, juba seitsekümmend viis aastat tagasi lõppenud sõda ja sellega kaasnenud vapustused on kahtlemata üks niisuguseid. Aeg-ajalt küsitakse: kas juba liiga palju ei ole? Mulle tundub, et säärased küsimused on tekkinud sellest, et vahetult pärast sõda (ja Eestis mahavaikimiste tõttu pärast vabanemist) käsitleti neid sündmusi tihtipeale lihtsustatult: «meie» head ja «nende» halvad. Seda tüüpi käsitlustega võiks tõepoolest juba ühele poole saada. Ent on ka teine reegel: mida kaugemale sõjasündmused jäävad, seda mitmekülgsemaks, sügavutiminevaks ja filosoofilisemaks ajalooainelised kirjandusteosed muutuvad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Miks siis ikkagi nii sageli ajaloosündmuste, ja just vapustavate ajaloosündmuste poole pöördutakse – mitte ainult meil, vaid ka läänes? Põhjus on väga lihtne: inimese iseloomu salasopid avanevad tõeliselt ainult ebainimlikel aegadel. Tänapäeva heaoluühiskonnas võib igaüks kiita, kui hooliv ja eetiline ta on, tõelist kinnitust leiab sellele väga harva.

Samas on ajapikku laienenud ka ajalooromaanide žanriline spekter. On ilmunud muuhulgas säärased teosed, kus ajaloolistesse tõsiasjadesse ei suhtuta enam kuigi rangelt, faktidega käiakse ümber mänguliselt või nopitakse süžee arendamiseks vajalikud teiste hulgast välja. Faktidega mängulise ümberkäimise näide võiks viimase aja Eesti kirjandusest olla Urmas Vadi «Ballettmeister».

Ka kelmiromaan järgib tegelikke asjaolusid ainult lõdvalt ja valikuliselt. Kelmiromaani üks kindel tunnus on, et selle võtmetegelased tulevad keerulistest situatsioonidest mängleva kergusega läbi. Lisaks põimuvad tegelaste saatused igasugust tõenäosust trotsival moel üksteisega jälle ja jälle, saatuslikel aegadel ollakse «õigel ajal õiges kohas» jne. Kõike seda ei olegi võimalik rangelt ajalootõde järgides paberile panna. Lugejagi arvestab sellega: vaevalt leidub kedagi, kes näiteks Dumas’ «Kolme musketäri» sündmustiku põhjal hakkaks ajalooeksamiks valmistuma – või peab too olema väga lihtsameelne.

Eelmainitud tunnuste põhjal on Roland Tõnissoni «Uue Maailma hällilaul» vaieldamatult kelmiromaan, kuigi mõnes lõigus – näiteks lõpuosas, kus tsiteeritakse pikalt ajalehekirjutisi ja muid dokumente – tekib mõte, et vahest oli autoril kavatsus anda perioodist põhjapanevam ülevaade.

19.03.2021 22.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto