P, 5.02.2023

Ühe teose lugu ⟩ 500 aastat vana «depressiivne koomiks» kiusamisest

Kerttu Palginõmm (PhD)
, Niguliste muuseumi kuraator
500 aastat vana «depressiivne koomiks» kiusamisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Hermen Rode Niguliste altariseina «depressiivne koomiks», tehtud aastatel 1478–1481. Paremal pool on kujutatud Tallinna kaitsepühaku Viktori kannatusi.
Hermen Rode Niguliste altariseina «depressiivne koomiks», tehtud aastatel 1478–1481. Paremal pool on kujutatud Tallinna kaitsepühaku Viktori kannatusi. Foto: Stanislav Stepaško
  • Uues artiklisarjas avavad oma ala eksperdid kunstiteoste tagamaid
  • Lübecki meistri Hermen Rode altarisein Nigulistes vahendab loo tagakiusamisest
  • 15. sajandist pärit teos kõnetab avameelselt ja enesekriitiliselt ka tänapäeva

Niguliste muuseum, mis paikneb ajaloolises kirikuhoones, on Tallinnas teada-tuntud maamärk. Hiljuti väisas muuseumi nüüdseks värskelt Eurovisioonile läkitatud Uku Suviste, kes nimetas kuulsat Hermen Rode Niguliste altariseina «depressiivseks koomiksiks». 

«Eesti laulu» vaheklippidega püüti vanalinna olulisust kõigile meelde tuletada, sest pandeemia tingimustes on elu hakanud sealt välja voolama – mitmed poekesed ja restoranid on uksed sulgenud. Samas ei kaota vanad kunstiteosed seetõttu oma tähtsust ja päevakajalisust.

Üks Niguliste muuseumi kese ongi Lübecki meistri Hermen Rode töökojast pärit teos, mis jõudis Tallinna 1481. aastal. See maalitud ja nikerdatud altarisein asub toonase kiriku kõige pühamas paigas ning vahendab kiriku kaitsepühaku Nikolause ja Tallinna kaitsepühaku Viktori legende. Rode tehtud altarisein on omalaadsete seas üks suurimaid ning maksis omal ajal nii palju, et selle eest oleks saanud kaks kivist maja või suure laeva. Püha Viktorit austati tol ajal Tallinna kaitsjana ning pühakute abile loodeti nii sõja, nälja kui katku korral.

Karikatuursed vaenajad

Sellesama Viktori legend, mida Niguliste altariseinal kujutatakse, on üks paljudest kristlaste tagakiusamise lugudest Rooma keisririigi ajal – enne kui ristiusk riigis lubatavaks kuulutati. Viktor võetaksegi usukuulutamise tõttu kinni, mõistetakse süüdi, teda alandatakse ja piinatakse. Ometi jääb ta oma usule kindlaks ning pärast hukkamist viivad inglid tema keha taevasse. Selliseid lugusid kristlaste meelekindlusest ja karmist saatusest võib Nigulistes rääkida igal sammul. Viktori keeruline lugu peaks meile meenutama tagakiusamist usulise või mis tahes eelistuse pärast.

Viktori tagakiusajad on kirevalt ja lohakalt riides, seistes sobimatult seljaga. Võrreldes justkui õrna ja maasika­blondi Viktoriga on neil karikatuurselt esiletungivad ninad ja suud. Piinajatel ja kohtumõistjatel on teravatipulised mütsid, mida seostati nii juutide kui ka muslimitega. Selle ebajumalakuju käes, mille Viktor jalaga ümber lööb, on kuusirbi ja tähega lipp, mis meenutab tänapäeva Türgi lippu. Tasub meenutada, et türklased vallutasid Konstantinoopoli 1453. aastal, mistõttu nähti neis sestpeale Euroopat ähvardavat ohtu.

Tallinna kaitsepühak Viktor keeldub ebajumalat kummardamast. 
Tallinna kaitsepühak Viktor keeldub ebajumalat kummardamast. Foto: Stanislav Stepaško

Hermen Rode on oma teosel kujutanud nii nais- kui meespühakud, aga ka kaupmehi ning neid kõiki iseloomustab mitmekesine esemeline maailm. Kaupmehed kannavad kalleid rõivad ja rahataskuid, mis viitavad nende jõukusele ja heldusele. Kallid rõivad, ilusad aksessuaarid muutsid kandja kadestamis- ja imetlusväärseks või isegi hirmutavaks.

Samas töötab see loogika ka teistpidi. Sobimatuid «võõraid», teatud «tähenduslikke teisi» ilmestavad esemed, mis viitavad nende usulisele-kultuurilisele kuuluvusele ja erinevusele. Kui Püha Viktorit kiusatakse tema usu tõttu taga, siis ka tagakiusajaid karikeeritakse nende usutunnistuse alusel või püütakse neid eristada kui võõraid või kui sobimatuid inimesi.

Kaks tagakiusamise vormi

Meie suhtumisel võõrastesse on evolutsiooniline taust. Need, kes olid võõraste suhtes umbusklikumad ja ettevaatlikumad, sattusid vähem ettearvamatusse olukorda. Me pelgame esmapilgul võõraid, kes riietuvad ja käituvad meist erinevalt, kes usuvad teistsuguseid asju kui meie. Loomulik võõristus takistab meid laskmast võõrastel oma elukorda destabiliseerida. Teisest küljest on needsamad «võõrad» ja «teistsugused» tihtipeale toonud kaasa uusi maitseid, erilisi kaupu, viljakaid mõisteid, värskendavaid tavasid ja kombeid, uudiseid ja teadmisi.

Just kahe tagakiusamise vormi konflikt võimaldabki Hermen Rode 15. sajandist pärit teosel avameelselt ja enesekriitiliselt rääkida tänapäeva olulistest teemadest.

Kui meie esimene reaktsioon teise suhtes ongi võõristus, siis peaks teadvustamine aitama meid sellest üle saada. On fakt, et mida rohkem puutume kokku uuega, teiste rahvaste ja kommetega, seda omasemaks nad meile saavad, seda vähem on hirmu ja eelarvamusi.

Viktorit piinatakse ning ta hukatakse tema usu pärast, ent ka tema vastaseid kujutatakse halvustaval viisil, mida laiendati toona kogu juudi või muslimi kogukonnale. Selline üldistus oli omas ajas otsene ja (paha)tahtlik. Nii on ühes teoses kätketud kaks tagakiusamise vormi, mis on omavahel konfliktis.

Just nende kahe tagakiusamise vormi konflikt võimaldabki Hermen Rode 15. sajandist pärit teosel avameelselt ja enesekriitiliselt rääkida tänapäeva olulistest teemadest. Olgu need hirmud, eelarvamused või kiusamine ning selle teadvustamine ja ületamine. Üllataval moel õpetab 500 aastat vana «depressiivne koomiks» meid nähtavast mööda või läbi vaatama, seda isegi ületama.

Märksõnad
Tagasi üles