Juhtkiri ⟩ Vaenukõne punane joon

  • Eestlased on väga tundlikud sõnavabaduse piiramise suhtes
  • Segadust tekitab solvavate arvamuste käsitlemine vaenukõnena
  • Arvamusvabaduse piiramisele tuleb täie kindlusega vastu seista
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Viiskümmend aastat nõukogude okupatsiooni on Eesti ühiskonna muutnud väga tundlikuks sõnavabaduse piiramise suhtes. See on ka üks põhjus, miks siiani ei ole Eesti seadusi viidud täielikku kooskõlla Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsusega vaenukõne kriminaliseerimisest.

Paraku ei ole vastuolu võimalik lõpmatuseni edasi lükata, sest vastasel juhul võib Euroopa Komisjon algatada Eesti suhtes rikkumismenetluse. Nii tuleb vaidlus vaenukõne ja sõnavabaduse piiride üle kõigepealt omavahel selgeks vaielda ja siis oma seisukohta läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga kaitsta, vajadusel kas või Euroopa Kohtuni välja.

Euroopa Komisjoni hinnangul on probleemiks, et Eesti ei ole kriminaliseerinud rahvusvaheliste kuritegude ja holokausti avalikku õigustamist, avalikku vägivallale õhutamist, mis on suunatud rühmade vastu, ega arvesta rassistlikku ja ksenofoobset motiivi raskendava asjaoluna.

Tänases Postimehes on ülevaade eile ajakirjanike liidu eestvõttel korraldatud arutelust vaenukõne teemal, kus võtsid sõna Euroopa Parlamendi liikmed Marina Kaljurand ja Jaak Madison, justiitsminister Maris Lauri ja inimõigusorganisatsioonide esindajad. Sai selgeks, et eri poliitiliste jõudude ettekujutus vaenukõne piiridest on teineteisest nii kaugel, et selle ületamiseks on vaja silda.

Põhilised erimeelsused on selles, mida pidada avalikuks vägivallale õhutamiseks rühmakuluvuse põhjal. Praeguse Eesti seaduse järgi peab see tähendama reaalset ohtu kellelegi, kelle vastu seda kasutatakse. Euroopa Liidu raamotsuse järgi oleks kuritegu korda saadetud ka siis, kui on tekkinud oht avalikule korrale.

Hinnangud ja arvamused ükskõik millise rühma aadressil peavad jääma kriminaliseerimise alt välja, sest hinnangute andmine on vältimatu, et mõtestada ühiskonnas toimuvaid protsesse.

10

Ei ole põhjust kahelda, et sõnavõtud, millega ähvardatakse või kutsutakse üles taga kiusama inimesi nende grupikuuluvuse põhjal, peaksid olema kriminaliseeritud, isegi kui vahetut ja reaalset ohtu ühelegi inimesele ei järgnenud. Otsene vaenulikele tegudele õhutamine loob eeldused reaalseteks tegudeks.

Paraku on aga olemas seisukoht, et vaenukõnena tuleks käsitleda ka arvamusi ja hinnanguid, mis võivad teatud gruppidesse kuuluvaid inimesi solvata või panna neid end ohustatuna tundma. Põhjenduseks tuuakse, et negatiivsete hinnangute põhjal võib tekkida ühiskonnas vimm mainitud gruppide vastu, mis omakorda võib eskaleeruda ähvardusteni ja sealt edasi reaalsete vaenutegudeni.

See seos on siiski liiga kaudne. Hinnangud ja arvamused ükskõik millise rühma või ühiskonnaelu aspekti aadressil peavad jääma kriminaliseerimise alt välja, sest hinnangute andmine on vältimatu, et mõtestada ühiskonnas toimuvaid protsesse, isegi kui keegi tunneb end sellest ohustatuna. Vaenukõne kriminaliseerimise punane joon peab minema siit.

Üks põhjusi, miks Nõukogude Liit lõpuks lagunes, oli see, et käärid reaalsuse ja ideoloogiliselt lubatud arvamusavalduste vahel olid sedavõrd suured, et ei olnud võimalik kuhjunud vigu parandada. Kui arvamusvabaduse piiranguid lõpuks leevendati, vajus režiim kaua kogunenud tõe all lihtsalt kokku.

Et mitte lasta ajalugu korduda, tuleks katsetele arvamusvabadust piirata täie kindlusega vastu seista.

22.03.2021 24.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto