Juhtkiri ⟩ Teeme ära, ei tee ära

  • Prügiprobleem ei ole ammu enam uus
  • Ainult talgutööga seda ei lahenda
  • Vaja on keskkonnaministeeriumi algatust
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Eestlased on kuulus prügitalgute rahvas. Tuleb korra aastas kokku, koristab ja korjab, kutsub terve maailmagi endaga kaasa. Kõik on kena ja hästi, aga ülejäänud 364 päeval aastast käitleme oma jäätmeid risti vastupidi taaskasutuse põhimõtetele.

Probleem ei ole ammu enam uus. Meie tänaseski lehes on järjekordne lugu prügisaaga ühest tahust, täpsemalt segadusest taastuvenergiatoetuse kasutamisega jäätmete põletamise eest. Vaatamata kriitikale midagi ei muutu.

Jäätmemajandus ei ole muidugi lihtne. Prügi kogumine, vedamine, sorteerimine, ladustamine, põletamine ja taaskasutus on nagu ühendatud anumate süsteem, kus ühe teguri muutmine mõjutab kõiki teisi, et mitte öelda – tekitab kuskil ja kellelegi probleeme juurde.

Prügiahela alguses on vastandlike motiividega tarbijad. On roheteadlikke, kes koguvad jäätmed eraldi, kuid on masendunud teadmisest, et lõpuks läheb kõik siiski ahju. On hinnatundlikke, kes valmis haltuurategijal oma prügi ka metsa alla vedada laskma, peaasi, et tema sellest lahti saab. Ja on lihtsalt ükskõikseid, kelle lohakus teeb keerukaks sorteerijate töö.

Ja justkui meil oma prügist veel vähe oleks, veetakse seda sissegi, et elektrijaama katlas ära põletada. Umbes 45 000 – 65 000 tonni aastas, mis on rohkem kui kümnendik poolest miljonist tonnist, mida me ise tekitame. Samal ajal põletavad elektrijaamad vaid umbes kolmandiku prügist, ülejäänust enamik läheb ladustamisele, mis on jäätmekäitlemise kõige keskkonnavaenulikum viis.

Kõik see on parasjagu absurdne ja käib risti vastu meie oma jäätmekavas seatud eesmärkidele. Kõige kurvem prügimajanduse juures on, et asjaosalised mõistavad olukorra äraspidisust, kuid ringsõltuvuse tõttu ei saa keegi üksi hakata süsteemi ümber tegema. Nii on kergem lihtsalt osutada probleemidele ja loota imele, mis ükskord Eesti prügimajanduse Augeiase tallides korra majja lööb.

Prügimajandus ei ole talgutöö, kus piisab vabatahtlike innust. 

Kuid prügimajandus erinevalt prügikorjamisest ei ole talgutöö, kus piisab vabatahtlike innust ja pealehakkamisest ühel päeval aastas. Prügimajandus vajab niihästi seadusandlikke kui ka administratiivseid muutusi ning koordineeritud tegutsemist kõige kõrgemal tasemel – keskkonnaministeeriumis.

Kõigepealt tuleb leida hoovad, et peatada prügi ladustamise kasvutrend. Tõenäoliselt eeldab see ladustamistasude tõstmist, mis muudaks sorteerimise ja taaskasutamise mõttekamaks. Samas tuleb leida viise, kuidas maandada hinnatõusu tarbijale, omavalitsusele, kuid eelkõige prügivedajatele, kes on seotud mitmeaastaste lepingutega. Kuid selle probleemi saaks koostöös kenasti lahendada.

Lõpp tuleks teha prügi importimisele ja leida viisid, kuidas tagada elektrijaamade varustamine meie enda jäätmetega. On täiesti tõenäoline, et kõige selle saavutamiseks tuleb igaühel meist aasta igal päeval näha natuke rohkem vaeva prügi kogumisega, maksta natuke rohkem selle äraveo eest ja võimalik, et ka toasooja eest.

See on midagi muud, kui tulla üheks korraks kokku prügitalgutele. See tähendab igapäevast «Teeme ära» kampaaniat. Aga kui soovime puhtamat keskkonda endale ja oma lastele, siis ei saa olla kaksipidi mõtlemist.

23.03.2021 25.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto