K-vitamiin aitab verel hüübida

Vitamiin K1 on üks fotosünteesi saadusi, mistõttu leidub seda paljudes rohelistes taimeosades. FOTO: Shutterstock

Kõnealuse vitamiiniga on tõenäoliselt kokku puutunud enamik lapsevanemaid. K-vitamiin on toitaine, mida iga organism vajab hea tervise säilitamiseks. Oma nime sai see vitamiin 1940ndatel, mil K oli tähestikus järgmine täht, mida ei oldud veel ühegi toitaine nimetamiseks kasutatud.

Peale selle on K saksakeelse sõna koagulation (eesti k ‘koagulatsioon’) esimene täht, mis viitab selle vitamiini tuntuimale ülesandele kehas.

Vitamiin K on üldine mõiste, mis hõlmab kõiki selle vitamiini aktiivsusega seotud ühendeid. Looduslikult leidub rasvlahustuvat K-vitamiini peamiselt kahel kujul – toidust saadav K1 ja jämesooles paiknevate bakterite toodetud K2. Samamoodi nagu teiste rasvlahustuvate vitamiinide puhul seisneb vitamiin K eripära selles, et imendumiseks ja kehavarudesse salvestamiseks peab menüüs olema piisavalt toidurasvu.

Aitab verel hüübida

Vitamiin K tähtsaim ülesanne meie kehas on osaleda vere hüübimise jaoks vajalike valkude tootmises ja töös. Vere hüübimine pidurdab vigastuse korral liigse verejooksu. Ilma K-vitamiinita ei teki veresoonte vigastuse korral verejooksu peatavat hüübimisprotsessi, mistõttu veritseksid lakkamatult isegi kõige väiksemad lõikehaavad.

Teadusuuringud viitavad, et pikaajaline vähene K-vitamiini sisaldus veres on seotud väiksema luutiheduse ja luuhõrenemise tekkeriskiga.

Mõnevõrra üllatuslikult avaldab K-vitamiin mõju luude moodustumisele ja tugevdamisele – see aitab kaltsiumi hulka luudes reguleerida ja kasvuperioodidel piisavalt kaltsiumit luudesse siduda. Teadusuuringud viitavad, et pikaajaline vähene K-vitamiini sisaldus veres on seotud väiksema luutiheduse ja luuhõrenemise tekkeriskiga. Sestap on K-vitamiini kättesaamine hädavajalik igaühe jaoks.

Võrreldes teiste rasvlahustuvate vitamiinidega (nt A ja D) on K-vitamiini varu organismis väike. Sellest hoolimata on selle vitamiini puudus tervete täiskasvanute seas haruldane. Defitsiit ilmneb tavaliselt muude meditsiiniliste põhjuste tõttu järgnevatel riskirühmadel: bariaatrilise (kaalulangus) operatsiooni läbinud inimestel; rasvade vaegimendumist põhjustavaid haigusi (nt tsüstiline fibroos, põletikuline soolehaigus, lühikese soole sündroom) põdevatel inimestel; kroonilistel alkohoolikutel; pikaaegse suukaudse laiatoimeliste antibiootikumide kasutajatel.

Lisaks võib K-vitamiini vaegust esineda ka vastsündinutel. See ei imendu läbi platsenta, mistõttu on imiku K-vitamiini varud sündides pea olematud. Ema rinnapiim on K-vitamiini-vaene ning beebi soolestik on sündides steriilne, mistõttu ei toodeta vitamiin K2 bakteriaalselt. Ennetamaks vaeguse tunnuseid – veritsevad igemed, sinakad laigud kehal, ninaverejooks – tehakse reeglina kõigile vastsündinutele Eestis lihasesisene K-vitamiini süst. Pärast esimesi elukuid ei ole kliinilise puuduse sümptomeid tervetel lastel ega täiskasvanutel harilikult täheldatud.

Tarbimise soovitusi ei ole

Vajaduse määratlemine on keeruline, kuna K-vitamiini-vaese dieediga ei ole võimalik kliinilise puuduse sümptomeid tervel inimesel esile kutsuda. On teada, et soolestikus bakterite toodetud K2 pole tervise alalhoidmiseks siiski piisav.

Kuigi Eesti toitumissoovitustes ei ole ametlikku päevast tarbimise soovitust antud, peaksid täiskasvanud saama umbes ühe mikrogrammi K-vitamiini ühe kilogrammi kehakaalu kohta.

Nagu ennist mainitud, on olemas kaht tüüpi K-vitamiini: K1 ja K2. K1 on üks fotosünteesi saadusi, mistõttu leidub seda paljudes rohelistes taimeosades, aga parimad on tumerohelised lehtköögiviljad, näiteks spinat, lehtsalat, herned, petersell, koriander, brokoli, roheline sibul, aga ka roos-, leht- ja spargelkapsas. Samuti mõned puuviljad, näiteks kiivi ja avokaado, taimeõlid, näiteks rapsi- ja sojaõlid ning taimeõlipõhised leivamäärded.

Vitamiin K2 toodavad nii inimese kui ka teiste loomade seedekulgla mikrofloora. See tähendab, et head K2 allikad on liha, maks, juust ja munakollane. Ainus taimne toiduaine, mis vitamiin K2 sisaldab, on traditsiooniline Jaapani toit natto (fermenteeritud sojaoad), mida ühtlasi soovitatakse tarbida ka veganitel, et vajalik vitamiinikogus kätte saada.

Kuidas saada K-vitamiini

K-vitamiini on võimalik piisavalt tarbida, lähtudes Tervise Arengu Instituudi loodud toidupüramiidis esitatud tasakaalustatud ja mitmekesise toitumise põhimõtetest. Sellegipoolest võite tähelepanu pöörata järgnevatele soovitustele:

•       Sööge regulaarselt lehtköögivilju – spinat ja lehtkapsas on sobilikud lisandid peaaegu iga toidu kõrvale.

•       Sööge regulaarselt teisi rohelisi köögivilju – ampsake kurgi- ja selleriviile vahepalaks.

•       Kuna K-vitamiin on rasvlahustuv, jälgige, et menüü sisaldaks mõistlikus koguses häid taimseid rasvu – lisage salatile veidi oliiviõli.

•       Tarbige vähem töödeldud toite – vitamiin K hävib toidu pikaaegsel töötlemisel.

Kui seemned sügisel mulda panna, saab kasvuhoonest noori salati- ja spinatilehtiaprilli keskpaigast alates. FOTO: Egert Kamenik
24.03.2021 26.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto