Raivo Aeg: vihakõneseadus on ebamõistlik

Raivo Aeg. FOTO: Eero Vabamägi

Vihakõne seadusele tuleks eelistada Eesti praegust õigusruumi, kirjutab endine justiitsminister Raivo Aeg (Isamaa).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

​Opositsioonis olles nurjus Reformierakonna katse vaenukõne sildi all seada suukorv väljendus- ja sõnavabadusele. Nüüd juba koalitsioonierakonnana üritavad nad selle seaduseelnõu taas kord algatada.

Oluline on jälgida Keskerakonna põhimõttekindlust või -kindlusetust. Kuigi vihakõne täiendav reguleerimine oli nende valimislubadus, toetas Keskerakond eelmises koalitsioonis Isamaa seisukohta, mille kohaselt on olemasolevad seadused piisavad tagamaks inimestele kaitse nii verbaalsete kui füüsiliste rünnakute korral.

Isamaa on olnud järjekindlal sõna- ja mõttevabaduse kaitsja ja seisnud vastu tsensuurile ning inimeste riikliku mõtete kontrolliaparaadi loomisele. Samas on iseenesestmõistetav, et vabadused ei saa olla kellegi teise õiguste arvelt või neid jalge alla tampivad. Põhiseaduses (PS) on sõna-, mõtte- ja veendumuste vabaduse kaitset käsitletud paljudes paragrahvides. Samuti sätestab PS sõnaselgelt keelu kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, aga samuti ka näiteks varalise või sotsiaalse seisundi tõttu. Selline tegevus on keelatud ja karistatav. Tuginedes põhiseaduses sätestatule, on karistusseadustikus (KarS) juba selgelt ette nähtud karistused sarnase tegevuse eest juhul, kui sellega kaasneb otsene oht isiku varale, tervisele või elule.

Eelnevast lähtuvalt võiks arvata, et valdkond on piisavalt reguleeritud. Mis on siis ikkagi põhjus, et paariaastaste vahedega arutatakse taas nn vihakõne kriminaliseerimise üle?

24.03.2021 26.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto