AK ⟩ EKI keelekool: tavaline ja eriline õ

Õ- ja ö-hääliku piir Saaremaal. FOTO: Siim Metsmaa/Saarte Hääl

Õ-tähega märgitavast häälikust kirjutab Eesti Keele Instituudi arhiivispetsialist-nooremteadur Liis Ermus.

Tildega o ehk õ on eesti keelele ainuomane täht. Kuid kas eesti keelele ainuomane on ka õ-tähega kirjutatav häälik?

Mis õigupoolest on häälik? Eesti Keele Instituudi ühendsõnastiku järgi Sõnaveebis on häälik suulise kõne väikseim hääldusüksus. Järgnevas kirjatükis ongi juttu häälikutest, mida me hääldame.

Teadusliku kirjelduse järgi on õ keskkõrge ümardamata tagavokaal ehk täishäälik. Keskkõrge tähendab, et keel on õ hääldamise ajal jõudeasendist (see asend, kus keel on, kui me parajasti ei räägi) pisut kõrgemal (umbes sama kõrgel kui e-d või o-d hääldades) ja tagavokaal seda, et keele tagaosa on tõstetud pisut pehme suulae poole (nagu ka o-d hääldades). Huuled on õ hääldamise ajal neutraalses asendis (võrdle o-ga, mis on ümardatud vokaal).

Maailma mastaabis on keskkõrge ümardamata tagavokaal üsna haruldane, aga päris üksi me siiski ei ole. Foneetikaandmebaasis phoible.org esindatud keelte hulgas esineb selline häälik kolmes protsendis keeltes. Nende hulgas on näiteks mandariinihiina, bulgaaria, iiri ja tai keel. Samuti esineb samasugune häälik peale eesti keele ka teistes läänemeresoome lõunaharu keeltes – liivi ja vadja keeles.

Veidrat häälikut märkasid keskajal Eestis töötavad ja keelt uurivad saksa päritolu pastorid, kelle emakeeles õ puudus. Esimesena on õ olemasolu eesti keeles mainitud 1732. aastal ilmunud Anton Thor Helle eesti keele grammatikas. Veider ja keeruline on õ eesti keele õppijatele siiani.

Eesti murretes ei ole õ ühtlaselt jaotunud. Hästi palju esineb õ-d Peipsi läänekaldal kõneldavas idamurdes: Kodavere murrakus näiteks kuuleb sõnu kõrd, õlema ja kõhe. Ka Lõuna-Eestis, Võru, Tartu ja Mulgi, murdes esineb õ mõnes kohas, kus ta üldkeeles puudub, näiteks kõllane ja mõts. Aga mõnes sõnas, mida üldkeeles õ-ga hääldatakse, on sama koha peal teised häälikud, näiteks sõnades palama ja lahki. Võru murdes ja Kihnul esineb õ ka järgsilpides, nt Võru murdes öeldakse obõnõ ja Kihnu murrakus lapsõd. Võru murdes on aga lausa kaks õ-d. Üks neist on see «tavaline» õ, teine on lähedane vene keele õ-le, mis on hääldatud kõrgema keeleselja asendiga (umbes õ ja i vahel, kui võrrelda). Sõnas sõsar kõlab õ natuke teistmoodi kui sõnas kõrs.

Mõnes murdes on õ aga haruldane või hoopis puudu. See, et saarlane õ asemel uhkelt ö, näiteks löppema vöi möte hääldab, on üldteada. Mõnel pool Põhja-Eesti rannikumurdes õ-d samuti eriti ei kuule. Rannikumurdes kuuleme näiteks sõnu lohki ja lang.

Kui mõne murdesõna tähendus jäi segaseks, vaata «Eesti murrete sõnaraamatusse».

26.03.2021 29.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto