R, 9.12.2022

Andres Kraas: haridusministri määrus diskrimineerib haritlasi

Andres Kraas
, ajaloolane
Andres Kraas: haridusministri määrus diskrimineerib haritlasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Andres Kraas. FOTO: Erakogu.
Andres Kraas. FOTO: Erakogu. Foto: Erakogu.
  • Tasulist kutseeksamit ei taha kõik teha
  • Koolile appi tulla on keeruline
  • Haritlased tunnevad end diskrimineerituna

Koolidele on appi tulla väga raske, sest kutsenõuded teevad selle keeruliseks, nendib haritlane Andres Kraas.

Hiljutine haridus- ja teadusministri üleskutse – tulla kooli appi õpetama, sest koroonakriis on haridusvaldkonda tublisti räsinud – on väärt mõte, kuid raskesti teostatav! Endise haridusministri Jaak Aaviksoo määruse nr 30 järgi kehtestati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 74 lõike 5 alusel uued kvalifikatsiooninõuded direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide ametikohal töötamiseks. Määrus jõustus 1. septembril 2013 ja sõidab nagu tank pedagoogidest üle, kehtestades õpetajaametisse kvalifitseerumisel ahistava ajapiirangu.

Need, kes töötasid määruse jõustumise kuupäeval koolis õpetajana, säilitasid automaatselt õpetajakutse ja õiguse koolis edasi töötada; need, kes sel saatuslikul kuupäeval ametis polnud, jäid kõigest ilma. Selleks et uuesti ametisse astuda, peavad nad sooritama tasulise kutseeksami. Seetõttu lõid paljud käega ja tõmbasid pedagoogiametile kriipsu peale, kuna ei pidanud vajalikuks bürokraatiaga rinda pista.

Selline haritlaskonda alandav selektsioon on põhjustanud kõvasti meelehärmi nii koolijuhtide kui ka õpetajaskonna hulgas. Protestikirju on läkitatud igale poole, kuid ilma eriliste tulemusteta. Lugesin läbi õiguskantsleri vastuse ühele 2018. aastal saadetud koolidirektori arupärimisele selle määruse õiguspädevuse kohta. Õiguskantsleri vastus oli laveeriv ja pigem määrust soosiv, tundus, et koostatud haridusministeeriumist laekunud teabe põhjal.

Riigiametnike ringkaitse on tüüpiline nähtus – selle asemel, et vigu tunnistada ja need ära parandada, hakatakse möödalaskmisi õigustama, vahel koguni ohvreid nende tekitamises süüdistama. Siiski jõustusid 25.01.2019 määruse nr 30 muutmise aktid, kuid enamasti on tegemist vaid kosmeetiliste parandustega, kui välja arvata, et õpetajakvalifikatsiooni säilimine töötamisel ulatub nüüd daatumini 26.02.2002.

Kõik, kes enne seda olid haridussüsteemist lahkunud, kaotasid õpetajakutse jäädavalt ja ainus võimalus selle tagasisaamiseks on taotleda õpetajakutset uuesti ja sooritada 150 eurot maksev kvalifikatsioonieksam. Eestis on kaks sarnast kutseühingut, kuid õpetaja kutseeksamit saab teha ainult mõnekümneliikmelise Eesti Õpetajate Liidu, mitte aga 5000 liikmega Eesti Haridustöötajate Liidu juures. Koolijuhid ja õpetajad, kellega vestlesin, suhtusid õpetajate liitu kõhklevalt, sest polnud rahul kutseeksamite korraldamise kvaliteediga. Osa pelgab ka kutsetunnistuse eest õpetajate liidule maksmist, sest on äriregistris näinud MTÜ-le tehtud korduvaid pankrotihoiatusi aruannete esitamata jätmise pärast.

Samas kurdetakse õpetajate kroonilise puuduse üle. Kindlasti oleks osa endisi õpetajaid ja haritlasi nõus kooli tööle minema, kas või osalise koormusega, aga seadus ei luba.

Minule jäävad arusaamatuks nii selle määruse kui ka kvalifikatsioonieksami jõuga pealesurumise mõte, vajadus ja väärtus. Kas haridus- ja teadusministeerium tõesti ei usalda oma haldusalasse kuuluvaid kõrgkoole ja akadeemilisi kvalifikatsioonitunnustusi – diplomeid ja teaduskraade –, et nende väärtust peab kusagil veel üle kinnitama?

Igal juhul diskrediteerib see kõik nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka Eesti kõrgkoolide mainet! Oleme olukorras, kus magistri- või doktorikraadiga daamid ja härrad, kes «õigel» hetkel koolis ei töötanud, on Eesti üldharidusliku kooli jaoks kõlbmatud, küll aga võivad nad loenguid lugeda ülikoolis; ka mina olen üks nendest. Seevastu põlistas kõne all olev haridusministri ukaas õpetajaiks kõik, kes sel «saatuslikul» ajavavahemikul juhtusid koolis töötama, hoolimata sellest, et osa neist olid ja on täiesti umbkeelsed tänaseni.

Samas kurdetakse õpetajate kroonilise puuduse üle. Kindlasti oleks osa endisi õpetajaid ja haritlasi nõus kooli tööle minema, kas või osalise koormusega, aga seadus ei luba. Kui õpetajate kvalifikatsiooni puhul aetakse juuksekarva pooleks, siis valitsuses saavad ministritena töötada ka need, kellel pole üldse kõrgharidust, magistrikraadist rääkimata. Paljud poliitikud on ridamisi töötanud diametraalselt erinevatel ministrikohtadel, ilma igasuguse ametialase ettevalmistuseta. Isegi siis, kui ühes valdkonnas midagi kihva keeratakse, ei takista miski neid järgmisse ametisse siirdumast, ja ikka ilma erialase kvalifikatsioonita. Ammu oleks aeg see diskrimineeriv määrus tühistada, aitab topeltstandarditest!

Märksõnad
Tagasi üles