R, 9.12.2022

Lauri Nebel tahab reedel paati patsutada

Raimu Hanson
, ajakirjanik
Lauri Nebel tahab reedel paati patsutada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lauri Nebel tuli pildile kevade esimesel päeval kodu lähedal Õismäel. Järgmistel päevadel oleks tulnud teda otsida kuskilt mererannast Haapsalu ja Pärnu vahel.
Lauri Nebel tuli pildile kevade esimesel päeval kodu lähedal Õismäel. Järgmistel päevadel oleks tulnud teda otsida kuskilt mererannast Haapsalu ja Pärnu vahel. Foto: Eero Vabamägi

Aasta tagasi teatripäeval, 27. märtsil oli Tartu Postimehes esimest korda rubriik «Reedene rõõm», mis on ilmunud reedeti tänini. Selles on intervjuud rohkem või vähem tuntud naiste ja meestega. Igaüks neist on kõige muu kõrval vastanud ühele küsimusele, mis on tekkinud Kaarel Kilveti (1944–2005), Jüri Aarma (1951–2019) ja Lauri Nebeli ehk ansambli Hampelmann esitatud laulust «Reedene rõõm». Tänasel reedel vastab küsimustele Lauri Nebel (72).

Kuidas tekkis see laul?

Kõigepealt oli Priit Aimla päevakajaline ja sotsiaalselt kriitilise taustaga tekst. Karla tegi sellele viisi, tuli pundi proovi ja siis hakkasime koos nokitsema, nii et me Jüriga saime ka oma mõttevälgatused sinna sisse panna.

Meid oli ansamblis ainult kolm ja meil tuli ennast esinemistel saata küllaltki nappide vahenditega. Et lood ei oleks masendavalt ühesugused, pidime kolmekesi asjale loominguliselt lähenema. Hampelmannis oli mu põhipill basskitarr.

Hampelmanni kohta on Vikipeedias kirjutatud, et see sai alguse aastal 1979 Noorsooteatris. Mismoodi algus välja nägi?

Algus oli mõni aasta varem, kui Kaarel lavastas «Kilplased» (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järgi, 1975 – RH). Olime Jüriga juba varem kahekesi mööda Eestit esinemas käinud.

«Kilplaste» ajal tulime ainult etendusteks kokku, siis hakkas aga pakkumisi tulema ja nii kujuneski välja Hampelmann.

Kui palju kordi Hampelmann ühtekokku esines ja millal astusite viimast korda kuulajate ette?

Ja keegi meist ei olnud ju silmapaistev muusik: nii kuidas džunglist pääsesime elevandi käest, kes tahtis kõrva peale astuda, nii oma nokka lahti tegime.

Me ei pidanud järge. Läks nagu läks, tulid uued ajad ja uued tõekspidamised. Seda on ju kogu aeg ümberringi näha, et üks kooslus väsib pikapeale ära ja oleks vaja uut verd. Ja keegi meist ei olnud ju silmapaistev muusik: nii kuidas džunglist pääsesime elevandi käest, kes tahtis kõrva peale astuda, nii oma nokki lahti tegime. Karlal oli muidugi tohutult hea häälematerjal, tema peal Hampelmann tugineski, mina tegin oma tolmuimejakohinat ja Jüri püüdis lõõritada.

Intervjuu ilmub reedel ja järgmine päev on teatripäev. Mismoodi tähistate?

Lähikondlased ei ole seda lasknud ära unustada ja soovivad ikka head teatripäeva. Ämmale ja äiale olen veel Eesti NSV riikliku noorsooteatri kõrgema kategooria näitleja, ja endale ka.

Mis on teie enda reedene rõõm? Kas lähete vanni ja nii edasi, nagu selles laulus?

Mul vanni ei ole. Vanni asemele tegime ruumipuudusel dušinurga ja pesumasina koha, nii nagu paljud seda paneelmajades on teinud. See nüüd selleks.

Reedene rõõm on mul tavaliselt juba mitmendat-setmendat aastat niimoodi, et lõpetan nädala neljapäevaga ja lähen linnast minema. Niimoodi saan ööpäev varem Matsiranda minna paati patsutama, naine tuleb sinna reedel, tema on meil see, kes teenib selleks, et midagi võileiva peale panna.

Ansamblis Hampelmann laulsid ja mängisid Lauri Nebel (vasakult), Kaarel Kilvet ja Jüri Aarma. Foto on tehtud aastal 1984.
Ansamblis Hampelmann laulsid ja mängisid Lauri Nebel (vasakult), Kaarel Kilvet ja Jüri Aarma. Foto on tehtud aastal 1984. Foto: Jaan Künnap/Wikimedia

Valik vastuseid küsimusele reedese rõõmu kohta

Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt Kaarel Kilveti ja Priit Aimla laulu «Reedene rõõm». Selles on juttu kellestki, kes läheb reedel vanni töönädala mustust ja tuska maha pesema ning puhtusest ja värskusest inspireerituna hakkab rõõmsat, kirge ja joovastust tulvil laulu looma. Mis on teie reedene rõõm?

  • Tavapäraselt sarnaneb see Kilveti, Nebeli ja Aarma lauluga: kas mõni teatrietendus või saun sõpradega, mõlemad aitavad ideaalis töönädala mustust ja tuska maha pesta. Praeguses olukorras, kus ma selgelt tajun vastutusekoormat otsuste ees, mis mu häid kolleege väga otseselt puudutavad, tunnen rõõmu juba sellest, kui telefonikõnede ja meilide voog hetkeks seisatub ning ma tõesti saan ka rahulikult avada raamatu või sukelduda teatrite pakutavatesse ülekannetesse. (Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar, 27. märts 2020)
  • Mul ei ole vist peaaegu kunagi olnud tunnet, et nädala sees ma tegelen mingi tusaseks ajava asjaga ja kõik toredad asjad paigutan nädalavahetusele. Kosmosevaldkonna tegevuses on väga palju kohtumisi rõõmsate inimestega ja inspireerivaid üritusi, see kõik on lihtsalt väga põnev ja rõõmustav. Mõnikord märgib reede tõesti pigem seda, et: issand jumal! – nädal sai otsa ja jälle ei jõudnud kõike seda ära teha, mida pidi tegema, ja tuleb paratamatult tööd kaasa võtta nädalavahetuseks. (Tartu observatooriumi juhtivteadur Anu Noorma, 17. aprill 2020)
  • Olen väga suur vanniskäija, eriti nüüd, kui ei saa sõpradega saunas käia – muide, Tampere maja saun on üks Tartu parimaid. Aga sõltumata nädalapäevast on minu täiuslik päev siis, kui saan linnas kõndida tunnikese või kaks ja pärast hüpata vanni. Kui mul ei teki võimalust kõndida, tunnen ennast väga halvasti. Koroona aja alguses oli tunne, nagu ei tohiks linnas ringi liikuda, ja ma käisin kõndimas õhtuti hilja, isegi öösiti, ja sain siis oma seitse kilomeetrit kätte. Olen sõitnud ka jalgrattaga. (Kirjanik Mika Keränen, 15. mai 2020)
  • Olen õnnelik inimene: tusa mahapesemine minu kohta ei käi. Kui peaksin reedel töönädala tuska ja mustust maha pesema, töötaksin ma vales kohas. Mustust ja tuska mu tööst mulle ei kogune. Aga reede õhtu on kindlasti mu lemmikõhtu, sest ees on ju nädalavahetus. (Kõrgema kunstikooli Pallas rektor Vallo Nuust, 5. juuni 2020)
  • Reede on väga oluline päev, sest tavaliselt on reedeti kontserdid. Ja kontsert on dirigendi kõige suurem rõõm. (Vanemuise endine muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi, 24. juuli 2020.)
  • Muusikule seostub reede laias laastus nädala kulminatsiooniga. Reede liidab kõik emotsioonid ja ei saa salata, see vajab ka õhtul pingemaandamist ja lõõgastust. (Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Risto Joost, 4. september 2020)
  • Minu armsad sõbrannad ja kohvik. Minu sõbrannad on kõrvalkoolist, me saame pärast tööpäeva lõppu kokku ja avastame Tartus uusi kohvikuid. Ja kui on mingi jama, reedene jama, siis me jagame seda. See on minu reedene rõõm. (Tartu Kivilinna kooli huvijuht ja õpetaja Piret Arula, 11. september 2020)
  • Reeded on lihtsalt toredad päevad. Peale kooli on trenn, siis tulen koju ja on selline tunne, et elu on lihtsalt täiuslik. Minu reedene rõõm ongi see, kui on reede. (Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Kärg Valner, 30. oktoober 2020)
  • Oh jumal küll. Ma ei oska sellistele küsimustele üldse vastata. Kirjutaval inimesel pole vahet, mis päev on. Kirjutan siis, kui on viimane häda käes, ja pole vahet, kas on laupäev või pühapäev. Naudin, et saan hommikuti kaua magada. (Teletäht, Kambja näiteringi juht ja Maalehe ajakirjanik Maire Aunaste, 6. november 2020)
  • Restaureerimistööde ajast mäletan ma selgelt, et siis oli reedene rõõm lõpuks kirjutusmasina taga tööd teha. Pensionärispetsiifiline on see, et ma ei tee vahet, mis nädalapäev parajasti on. (Elutööpreemia saanud kunstiajaloolane Kaur Alttoa, 20. november 2020)
  • Vahel on mu reedene rõõm see, et saan poegadega minna spaasse või välja sööma. Või sõidame Tallinna. Seda just siis, kui ma pole mõne tööga seotud, ja viimasel ajal ju pole. Reede õhtud on tavaliselt vaiksed ja mulle vaikus sobib. (Laulja Hedvig Hanson, 18. detsember 2020)
  • Oh, mul on kõik päevad ühesugused lõbusad tegelikult. Mul ei ole ka siniseid esmaspäevi. Nüüd tulevad laupäev, pühapäev, esmaspäev – kõik tööpäevad. Kõik rõõmsad! (Tähtvere puhkepargi uisu- ja suusalaenutuse teenindaja Imbi Heinla, 15. jaanuar 2021)
Märksõnad
Tagasi üles