R, 9.12.2022

Teatri tõid tartlastele jesuiidid

Tiina-Erika Friedenthal
, Tartu ülikooli teadur
Teatri tõid tartlastele jesuiidid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lao ja Aleksandri tänava nurgal (pildil, täpne asukoht teadmata) valmis 1781. aastal 200-kohaline teatrimaja, mis oli ehitusmeister Johann Jakob Bäuerle tellimusel vasetöökojast ümber ehitatud. Hoone ei ole säilinud, küll on aga rahvusarhiivis alles hoitud Rundthaleri trupi teatriplakat (EAA.402.4.103), millega kutsuti huvilisi sinna August von Kotzebue jandi «Virvarr» esietendusele.
Lao ja Aleksandri tänava nurgal (pildil, täpne asukoht teadmata) valmis 1781. aastal 200-kohaline teatrimaja, mis oli ehitusmeister Johann Jakob Bäuerle tellimusel vasetöökojast ümber ehitatud. Hoone ei ole säilinud, küll on aga rahvusarhiivis alles hoitud Rundthaleri trupi teatriplakat (EAA.402.4.103), millega kutsuti huvilisi sinna August von Kotzebue jandi «Virvarr» esietendusele. Foto: Raimu Hanson

Teater nõuab oma olemasoluks lisaks ideele hulga inimeste energiat ja kanget tahtmist, aega ja sobivat kohta sõltuvalt teatrimoest vähem või rohkem materiaalseid abivahendeid. Teater on seega enam kui mõni teine kunst seotud ressursside olemasoluga ühiskonnas ja parasjagu kehtivate prioriteetidega nende jaotamisel. Keskajal oli jõudu ja tahtmist teatrit teha ennekõike kirikul.

Henriku Liivimaa kroonikast saab teada, et Saksa ordu korraldas juba 1205. aastal Riias pärismaalastest publiku ees mahuka piibliainelise näitemängu. Tegemist on Baltimaade esimese ja ühtlasi ainsa tänapäeva jõudnud sellelaadse teatega kogu keskaja kohta. Pole teada, mil määral võidi õitsvas hansalinnas Tartus, kus oli tervelt kaheksa kirikut ja neli kloostrit, suurematel pühadel ka näitemänge korraldada.

Esimesed teated

Tartust pärinevad esimesed teated teatri – humanistliku koolidraama – kohta ajast, mil linn oli olnud aastast 1582 Poola võimu all ning jesuiidid olid siia asutanud gümnaasiumi ja tõlkide seminari.

Jesuiitliku teoloogia ja vagaduslaadi eripäradega on teatritegemine algusest peale hästi kokku sobinud: üks äärmiselt teatrikriitiline valgustussajandi protestantlik vaimulik heitis nende kohta lause, et «jesuiidid ongi rohkem komödiandid kui vaimulikud». Nii oli jesuiitidel piisavalt motivatsiooni ka Liivi sõdade järgsetes ülimalt vaevalistes oludes pingutada selle nimel, et korraldada nii ratsionaalset kui ka esteetilis-emotsionaalset mõju avaldavaid vaatemänge.

Tartus astus koolipere katoliiklikel tähtpäevadel linnarahva ees üles usuteemaliste dispuutide, pidulike rongkäikude, värsside, dialoogide ja näidenditega. Viimased läksid seda arvukamaks ja suurejoonelisemaks, mida enam kasvas õpilaste hulk ja paranes koolide aineline olukord.

Sajandi viimasel kolmel aastal lavastati näitemänge korrapäraselt sügisel ja ülestõusmispühadel. Viimaseks suuremaks etenduseks jäi Tartus gümnaasiumi ja tõlkide seminari ühiste jõududega 1600. aasta juunis esitatud draama «De Corpore Christi».

Järgmised teated

1632. aastal sai Tartust ülikoolilinn. Teatritegemine oli luterlikes koolides-ülikoolides selgi ajal üldlevinud, Uppsala ülikoolis käis aktiivne teatrielu ning 1640. aastal avati Turu akadeemia reformatsiooniaegse hittkomöödiaga «Studentes» (1549). Selliseid tudengielu kahetsusväärseid eksikäike – purjutamist, mänguvõlgu, kaklusi, duelle, armulugusid – ülilõbusasti kirjeldavaid näidendeid peeti luterlikes ülikoolides mitu sajandit kasulikuks esinemisoskuse harjutuseks etlejatele ja heaks moraalijuhendiks vaatajatele.

Kahjuks on Tartu ülikooli kohta andmeid alles Academia Gustavo-Carolina viimseist Tartu-päevist, mil senati protokollist selgub, et ühe tudengi teatritegemise plaan oli viinud käsikähmluse, mõõgatõmbamise ja teisel tudengil paruka peast kukkumiseni. Tartu linnakoolis kanti aga 1696. aasta jooksul ette rektor Martin Bertleffi ladinakeelne dispuutide tsükkel, kus erinevad ajaloolised isikud üksteise järel kõnedega üles astusid.

Senati protokollist selgub, et ühe tudengi teatritegemise plaan oli viinud käsikähmluse, mõõgatõmbamise ja teisel tudengil paruka peast kukkumiseni.

Euroopa teatriloos oli parajasti rändtruppide aeg – keelepiire ületava kirju programmiga seltskonnad liikusid maalt maale ja taotlesid linnadelt luba etendusi anda. Tartu kohta on esimene kindel sellelaadne teade aastast 1683. Üks murekohti oli, et rändav meelelahutus viis linnast välja raha. Tavaks kujunes, et raelt loa saanud seltskond pidi kokkulepitud osa piletitulust linnale tagasi andma, annetades selle mõnele hoolekandeasutusele.

Esimene teade teatritegevusest Tartus pärast laastavat Põhjasõda ilmub raeprotokollidesse 1739. aastal, mil ühel nukumängijal keelatakse etendusi anda laupäeval, pühapäeval ja pühade ajal.

18. sajandi rändtrupid

Sajandi keskelt on teateid rohkem, mitmed Königsbergi ja Peterburi vahet liikuvad nimekad saksa trupid andsid etendusi ka Tartus. Repertuaaris domineerisid veel vaatemängud koos akrobaatide, looritantsijate ja jämekoomiliste tegelaste Vorsti-Hansu ja Soolaheeringaga. Siis aga hakkasid repertuaaris kajastuma pingutused tõsta saksakeelne teater labasest laadaporist maitse ja moraali harija staatusesse.

Haritud ja peene maitsega rahvas ootas teatrilt laitmatult esitatud, kõrge kunstilise tasemega, õpetlikku ja moraalset näitemängu. 1780. aastatel rajati Riias elukutseline püsiteater, Tallinnas August von Kotzebue heategevuslik asjaarmastajate teater, Tartus ehitati aga vana vasetöökoda teatrimajaks ümber, et rändtruppidel oleks korralik mängukoht.

Teater keelatakse

Kui Tartus taasavati 1802. aastal ülikool, jäi truppidele mänguloa andmine endiselt rae pädevusse. Ülikool võttis aga seisukoha, et teater ei ole soovitatav – ei rändtrupid ega ka seltskonnateater, mille soovis rajada aadlikest ja haritlastest koosnev huvirühm. Uue valgustusliku haridusparadig­ma jaoks oli õppimine raske ja tõsine asi, millele võis kahjulikku mõju avaldada isegi vaimukalt esitatud loeng.

Edumeelseimates saksa protestantlikes ülikoolides oli terve 18. sajand leitud, et komöödiate mängimine raiskas tudengi üliväärtuslikku aega ja tähelepanu, täiuslikust kehvema kvaliteediga teatri vaatamine aga rikkus lisaks ka noore inimese maitset ja väljakujunemata moraalitaju. Pealegi tekkis nädalateks linna vallutanud rändtrupi ümber kõiksugu korralagedust – purjutamist, võlguvõtmist, kaklusi, duelle, armulugusid – ja mitte harva otsustas mõni nooruk õpingud pooleli jätta ja trupiga liituda.

Paljud ülikoolid olid aga rajatud nimme väikelinna, et noortel meestel poleks seal peale õppimise muud teha. 1804–1812 trupid siiski mängisid Tartus ja ka harrastusteater eksisteeris vähemalt ühe suve, ent siis kuulutati keisri korraldusega «igaveseks ajaks» välja täielik teatrikeeld, mis kehtis ametlikult 1867. aastani.

1857. aastast alates said tartlased semestri vaheaegadel näha etendusi Riia maanteel Valge Hobuse kõrtsis, mis jäi väljapoole linnapiiri. Kolm aastat pärast teatrikeelu tühistamist, 1870. aastal sai Tartus Vanemuise seltsis alguse eesti teater.

Tiina-Erika Friedenthal on Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi kirjanduse ja teatriteaduse osakonna maailmakirjanduse õppetooli maailmakirjanduse teadur ja Miina Härma gümnaasiumi õpetaja. Möödunud aasta 9. märtsil kaitses ta Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö teemal «Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses», juhendajad Urmas Petti ja Liina Lukas ning oponent Thomas Salumets.

 

Lao ja Aleksandri tänava nurgal (pildil, täpne asukoht teadmata) valmis 1781. aastal 200-kohaline teatrimaja, mis oli ehitusmeister Johann Jakob Bäuerle tellimusel vasetöökojast ümber ehitatud. Hoone ei ole säilinud, küll on aga rahvusarhiivis alles hoitud Rundthaleri trupi teatriplakat (EAA.402.4.103), millega kutsuti huvilisi sinna August von Kotzebue jandi «Virrvarr» esietendusele.
Lao ja Aleksandri tänava nurgal (pildil, täpne asukoht teadmata) valmis 1781. aastal 200-kohaline teatrimaja, mis oli ehitusmeister Johann Jakob Bäuerle tellimusel vasetöökojast ümber ehitatud. Hoone ei ole säilinud, küll on aga rahvusarhiivis alles hoitud Rundthaleri trupi teatriplakat (EAA.402.4.103), millega kutsuti huvilisi sinna August von Kotzebue jandi «Virrvarr» esietendusele. Foto: Rahvusarhiiv

Teater Tartus läbi aja

  • 16. sajandi lõpus korraldab teatrit katoliiklik mungaordu.
  • 17. sajandi lõpus annavad etendusi rändnäitlejad, linnakooli õpilased ja tudengid.
  • 18. sajandi teises pooles toovad etendusi tartlaste ette rändtrupid.
  • 19. sajandi alguses keelatakse tähtsaks hariduskeskuseks muutunud Tartus ära igasugune teatritegemine igaveseks ajaks, keeld kehtis ametlikult 1867. aastani.
  • 1870. aastal sai Tartus Vanemuise seltsis alguse eesti teater.
Märksõnad
Tagasi üles